Seitsmes päev

Pestud, k*stud, kammitud - sõidameee!
Või siis mitte...

Novõi-Urangoi linnas saime ööbida kohalikud külalistekorteris.
Peamiselt küll seetõttu, et end pesta ja autosid remontida.

Öösel juhtus aga see, et lubatud ligi -40se pakasega külmus kinni ühe auto kütusefilter (oli poolenisti vett täis, tõenäoliselt solkkütuse tõttu) ning
pool hommikut läks masina turgutamisele.
Seejärel käidi autodega pesulas, putitati hädapäraseid vigastusi, parandati rehv ning söödi kõht korralikult täis.

Edasi viib tee tundrasse, järgmise piiripunktini on ca 200 km. Seal selgub, mis suunas jätkata saame.

Öösel loodame ka virmalisi lõpuks näha nende õiges võimsuses.

Ning veel teadmiseks kodustele ja teistele huvilistele - tundras mobiilside eriti ei levi, seega ei pruugi ekspeditsioonilisi lähipäevil telefoni teel
kätte saada.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

Kuues päev

Jõudsime lõpuks nafta- ja gaasiväljadele.
Varahommikuses pimeduses hakkas juba kaugelt paistma hele kuma, nagu linnakuma öösiti.
Mida edasi jõudsime, seda eredamaks valgus muutus, kuni võinuks tuledeta sõita.
Viimaks paistsid puude kohal puurtorni tipus leegid, veidi eemal järgmised jne.
Nagu keegi oleks suure tordi peal kümneid küünlaid süüdanud.

Sõitsime taolisele metsas lõõmavale tõrvikule ka lähemale - päris soe hakkas.
Äärepealt oleks aga liiga palav hakanud - ootamatult ilmus puude vahelt mingi mees, kes meid kiiresti eemale peletas.
Olime nimelt sattunud ohutsooni ja kui mõni turvaametnik seda näinud oleks, siis oodanuks meid pikem selgitamine.

Üritasime hommikul ühest naftaleiukohast ka otse läbi sõita, aga laigulises vormis turvad kupatasid meid juba väravalt tagasi.

Mis tuletab meelde, et üks oluline luba jäigi saamata - Venkournefti (oli vist sellise nimega naftafirma) maardlast läbisõiduks loa saamise kohta
öeldi, et seda "ei ole, ei tule ega hakka kunagi saama".
Mõnevõrra muutub meie edasine teekond nüüd keerulisemaks, aga oleme loomingulised.

Naftafirmade linnade vaheliste teede kvaliteet muutus seinast-seina: tuttuued neljarealised kiirteed vaheldusid lagunenud asfaldilõikudega, kus autod
nagu ameerika raudteel hüplesid. Isegi tundras on siledam sõita.

Üks selline teelõik sai õhtupimeduses saatuslikuks Patroli tagumisele rehvile, mis sõidu ajal purunes...


Elust-olust veel niipalju selgituseks, et ööbime autodes, kus selleks sobivad pesad ehitatud.
Mugavusega on nagu on - vähemalt külm ei hakka...aga automootorid mürisevad öö läbi.

Sööme vastavalt võimalustele: valmistame ise õues priimustel, einestame mõnes teeäärses stolovajas või ekstreemsematel juhtudel valmivad võileivad
autos põlve peal.

Hädalisemad toimetused tehakse tanklataguses lumehanges või auto varjus.
Vahel veab ka sedavõrd, et tanklas suisa prill-laud - siis tehakse pikem peatus ning moodustub elav, punnis silmade ja ristis jalgadega järjekord.

Pesta pole juba nädal aega saanud, julgemad hõõruvad end lumega, aramad haisevad.

Temperatuur kõigub 33-35 miinuse juures, ööseks lubab aga -40 kraadi...

Saime ka esimesse suletud piiritsooni sisse, see on positiivne märk.
Kuudepikkune rindapistmine kohaliku paberimajandusega kandis siiski vilja.

Ahjah, lõpetuseks tehnikasõpradele veel nii palju, et Raidi auto alt tilgub õli ning Tom peab logisevast roolist küünte ja hammastega kinni hoidma.
Muud probleemikesed kuuluvad juba pakase juurde: hangunud pidurid, jäikus, jäätunud aknad jms.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

Viies päev

Remont Tjumenis näitas, et üle kupli käinud Patrol remonti ei vajanud ning teistel masinatel pingutati vaid laagreid.
Küll aga vajasid remonti mõned hilja peale jäänud osalejad...

Tasapisi hakkame ka tundrasse jõudma, mets jääb madalaks ning lund on üha rohkem.

Ning rohkem ei olegi hetkel kirjutada, põnevaks hakkab ülehomme minema.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

Viies päev

Neljas päev algas heategevuse sildi all. Esmalt tõmbasime väikese sõiduauto kraavist välja, seejärel vedasime kahe maasturi jõul rekka libedast mäest
üles.
Margol oleks aeg vist teha uus ettevõte - lisaks 4x4Help.eu-le ka 4x4Help.ru.

Kuidagimoodi jõudis kell ka 2 tundi ja 10 minutit ette, seega on ajavahe Eestiga juba vähemalt 4 tundi.
Kuna õhtul nautisime "sideminister" Elveri poolt kaasa antud samakat, siis ajavahe muutumine eriti korda ei läinud.

Edasine teekond möödus politsei tähe all - ühe putka juures võeti maha üks masin, järgmise juures teine masin jne.
Peamiselt piirdus vestlus nendega aga puhtalt uudishimuga - taheti teada, et kust tuleme, kuhu läheme, miks sellise sõidu ette võtsime jne.
Aga loomulikult mainiti ka see ära, et pidevjoone ületamine on Venemaal mõrvast hullem kuritegu ning kiiruseületamise puhul võetakse load käest või
tuleb maksta 1500 rutsi.

Jekaterinburgi juures oli teeäär aga täis pikitud politseiputkasid - ning sõnum meist levis raadiosaatjate kaudu üha kaugemale, sest millegipärast meie
nelja suure masina lähenemisel kargas igast putkast politseinik välja.
Enamus neist jäid aga õnneks hiljaks ning said vaid maasturite tagatulesid imetleda.

Hämaras ületasime ka Euroopa-Aasia piiri.
Siia juurde oleks tulnud ka kommentaar peninukkide kohta, aga poliitilise korrektsuse huvides jääb see hetkel ära. Küll jõuab veel...
Aga sõidetud juba ca 3000 km, mõned kopikad alla.

Ja Patroli osas ma enam selgitada ei viitsi, et mis täpselt juhtus, sest viimased paar päeva on näidanud, et mida täpsemalt olukorda kirjeldada, seda
lollimad küsimused, kommentaarid ja hinnangud tulevad.

Hetkel istume koos kohalike rullidega mingis teeäärses stalovajas ning loodame ka hommikut näha.....

Ja blogi postitamise ajaks on imekombel hommik saabunud ning oleme Tjumenis autosid remontimas.



Marko "Kirjanik" Kaldur

Kolmas päev

Ülejäänud osa teisest päevast möödus rahulikus kulgemises ning teel püsida üritamises. Sekka ka kauni talvise looduse nautine ning probleemid Raidi
auto kütusepumbaga, mis kuidagi ei tahtnud kütust ühest paagist teise pumbata.

Meeste näod hakkavad vaikselt juba karva kasvama, ekspeditsiooni lõpuks näeme arvatavasti välja nagu seitse Liibanoni rattapöialpoissi. Rääkimata
sellest, et talvisel Venemaal naljalt ühtegi pesuvõimalust ei leia......

Ilmnema hakkavad ka ekspeditsioonile toetusena saadud Columbia talveriietuse plussid (aitäh, Rademar!), mis mõnelgi meist olemise palju soojemaks
muudavad.
Hommikul -25 kraadi käes õues teed juues ei märkagi, et külm oleks.

Küsiti kommentaarides, et miks autodel lumekette all pole.
Põhjus selles, et meie eesmärk on sõita lume peal, kett aga freesib ratta läbi lume ning autod oleksid hangedes põhja peal kinni.
Pigem oleks vaja veel laiemaid rehve või linte, et paremini kõval lumel püsida.


Patrol on samuti korras ja liigub uljalt edasi, suuremaid tüsistusi pole ei masinal ega sõitjatel.

Täpsustuseks lakkamatutele küsimustele ja arusaamatustele siis niipalju, et:
- Patrol alustas möödasõitu rekkast
- Ootamatult ilmus vasakul lumepilvest "pimedast nurgast" kõrvale kohalik Märtin
- Vältimaks vasakult kõrvale ilmunud auto rammimist ning hooga rekkale tagant sisse sõitmist jäi üle vaid paremale pöörata, mujal enam liikumisruumi ei
olnud
- Möödasõidu hoogu ei saanud lihtsalt maha pidurdada, tee oli jääs, tagant autod tulemas ning paremalt rekkast möödumine oli samuti ohtlik
- Ainsaks lahenduseks jäi hooga hange põrutada, lootuses, et pehme lumi kiiruse maha võtab
- Võttiski, aga seda alles pärast pikka liugu (Vastlapäeval olnuks see konkurentsitult Siberi pikim liug) ning pärast graatsilist kukerpalli (kes
käinud Lauri Viikna Tivolituuri "okserattal", see teab, mis tunne oli)
- Lõpuks jäi Patrol puhkeasendisse külje peale, kust see siis esmalt püsti ja seejärel tagasi teele lohistati

Lihtne mõista ju?


Kolmandal ööl nägime veel korralikku ummikut, kui kümned rekkad ei saanud jäisest mäest üles, osad olid põiki teel.
Umbes sama pilt, mis avaneb esimeste külmadega sõiduautodega Laagna kanalis - ainsa erinevusega, et siin põhjustas ummiku käre pakane ja rasked
teeolud, Eestis aga süüdi vaid läänestunud eestlaste "õpitud abitus".
Seekord me siiski rekkasid mäest üles vedama ei hakanud, aga tundras saame 4x4 abi pakkuda tõenäoliselt paljudele.



Marko "Kirjanik" Kaldur

Video Patroli autokaamerast

Nii ta läks. Möödasõitu alustades ilmus tagant lumepilvest järsku kohalik ralliäss. Valida oli tollele sissesõit, rekkale tagant sisse põrutamine või teeäärne hang.
Valisime hange.
Kõik oli hästi kuni pidavus kadus ja Patrol üle katuse rullus.
Edadine on juba ajalugu, aga auto liigub juba edasi põhja poole, nagu ka sõitjad selles.

Patroli väljasõit ja tagasi teele saamine

Teine päev

Teise päeva hommik algas äratusega kell 7 (eesti aja järgi kell 5) suvalise tankla taguses parklas.
Hommikusöök külmus laual enne hammasteni jõudmist ning startisime pimedas.

Päev jätkus mööda libedaid ja lumiseid teid kulgedes, kuni eelviimasena sõitnud Patrol otsustas taignarulli imiteerides teelt välja lennata.
Vältimaks otsasõitu rekkale keeras Margo auto kraavi poole ning pärast efektset üle katuse rullumist jäi Patrol lõpuks sadakond meetrit eemal külili
hangedesse pidama.
Auto tagasi teele saamine oli paras ettevõtmine, mille tarbeks tuli terve maantee sulgeda.
Inimkaotusi suuremaid polnud, ainult Kirjanik sai autos ringi lennanud veekanistriga kaks korda mööda kuppu.
Ning tagumises autos istunud Väints kahetses, et kaamerat õigel hetkel välja ei võtnud.
Patrolil purunes snorkel, kojamees võttis sürrealistliku kuju ning autokülg on mõlkis. Ja rool polnud enam kõige sirgemas asendis.
Ülejäänu võttis Väints juba linti...

Piltide suuremalt nägemiseks kliki ikoonil!



Marko "Kirjanik" Kaldur

Esimene päev

Jõudsime üle Eesti-Vene piiri.

Nüüd ootab ees pikk teekond umbkaudsel marsruudil:
Tallinn-Jõhvi-Narva-Ivangorod-Perm-Jekaterinburg-Salehard-Igarka-Dudinka-Norilsk-Vorkuta-Ivangorod-Narva-Jõhvi-Tallinn.

Temperatuurierinevused meie ekspeditsiooni olulisemates teekonnapunktides:
Narva/Ivangorod: -5
Jekaterinburg: -20
Salehard: -36
Vorkuta: -40
Norilsk: -30

Meie asukoht kaardil:
www.g4s.ee/4x4reisid

Järgmised uudised juba emakese Venemaa rüpest...

Õhtul näete meid ka Aktuaalses Kaameras.


Marko "Kirjanik" Kaldur

Polaarekspeditsiooni varustus ja toetajad

Siberi polaarekspeditsiooni POLAARTRIP 2013 varustus ja toetajad.

Blogi aitab pidada ning blogi jaoks vajalikke materjale koostada ja edastada Prestigio tehnika (tahvelarvuti, andmesalvestusseadmed, dual-sim nutitelefon, GPS, autokaamera jms).
Toetaja: ASBIS-Baltik AS, www.asbis.ee

Fotode jäädvustamiseks on Pentaxi ilmastiku- ja külmakindel fotokaamera Optio WG-2 GPS.
Toetaja: Photopoint, www.photopoint.ee

Külmumisest hoiavad ekspeditsioonilisi Columbia Omni-Heat uudse tehnoloogiaga talveriided.
Toetaja: Rademar, www.rademar.ee

Varbad püsivad soojana merrinovillast Icebreaker sokkides.
Toetaja: Icebreaker, www.icebreaker.ee

Testimiseks on kaasas ka Sony Xperia sarja vee- ja tolmukindel nutitelefon.
Toetaja: Sony, www.sonymobile.com

Ekspeditsiooni asukohta aitab määrata ning kodustele näidata G4S jälgimissüsteem.
Toetaja: G4S, www.g4s.ee/4x4reisid

Kütust edasiveeremiseks võimaldab Port1.
Toetaja: Port1, www.port1.ee


Kuidas ning miks ekspeditsioonimasinad ümber ehitatud on, pajatavad järgnevas videos Rait (Metsik) ja Väino (Väints):

Eelinfo

2013. aasta 24. jaanuaril stardivad Eestist 12 inimest neljal eriettevalmistusega maasturil kuuajalisele polaarekspeditsioonile Venemaale Põhja-Siberisse.

Ekspeditsiooni sihtpunktideks on polaarjoone taga  Taimõri poolsaarel asuv tööstus- ja kaevanduslinn Norilsk, Jamali poolsaar Põhja-Jäämeres ning Vorkuta kaevanduslinn.
Esimeste eestlastena on ekspeditsioonil osalejatel plaan läbida see teekond autodega, ilma vahepeal vee- või õhutransporti kasutamata.

Nõukogude ajal küüditati neisse piirkondadesse sadu tuhandeid inimesi, teiste seas ka tuhandeid eestlasi. Tänapäeval on tegu karmi kliimaga piirkondadega, kuhu on keeruline pääseda ning kus veelgi raskem elada.

Kuni 15000 kilomeetrit pikal sõidul ootavad ekspeditsioonilisi ees ülirasked ilmastikuolud, ligi kuuekümnekraadine pakane, rindapistmine jääkarude ning kohaliku bürokraatiaga, lõputud lumeväljad, sadade kilomeetrite pikkused jääteed ning tehnikale ja inimestele keerulised tingimused igal läbitud kilomeetril.

Norilsk on linn, kuhu kevadest sügiseni pääseb ainult laeva või lennukiga. Vaid üksikutel talvedel rajatakse üürikeseks perioodiks läbi polaartundra ja üle jõgede jääteed, mida mööda ekspeditsioon loodab Norilskini läbi murda.
Vorkutasse ning Jamali poolsaarele pääseb valdavalt piki maismaateid (millest küll arvestatav osa on ainult talvisel ajal eksisteerivad taliteed ehk zimnikud).

Lisaks tööstuslinnadele ja kaevandustele heidetakse pilk ka kunagistele koonduslaagritele, mälestatakse eestlaste rasket saatust Põhja-Siberis sunnitöölistena, plaanitakse veereda Põhja-Jäämere kallastele, loodetakse jälgida ohutult distantsilt jääkarusid, imetletakse karmi talveloodust, läbitakse tuhandeid kilomeetreid taliteid ning kohtutakse kohalike elanike ja põlisrahvustega.

Jooksev ülevaade Siberi polaarekspeditsioonist ilmub ametlikus ekspeditsiooniblogis 
www.polaartrip2013.blogspot.com

Täpsem info:
Marko "Kirjanik" Kaldur
marko@markokaldur.com
5223700

Ekspeditsiooni eesmärk: küüditatute memoriaal Norilskis:

Vaata asukohta suurel kaardil

Minekuplaanid

Mälestused Norilski vangilaagritest

"Raskesti talutavad kliimaolud (polaaröö, külma 40 kraadi C, lumetuisud) ja alatoitlus, kui mitte öelda nälg, 12-tunnine ülejõukäiv töö, lisaks tuli paljudel töötada tervistkahjustavatel töödel ilma igasuguste kaitsevahenditeta. Kõik see kokku viis enamikku vangidest lootusetusse seisundisse. Oli üldteada, et Norilskist tagasiteed ei ole."

"Lähedal asuvas laagripunktis olnud pealtnägija kirjeldab seda õudset vaatepilti, ka seda kuidas hiljem veoautode kolonn viis kokkukorjatud laibad minema."

"Selle vanglahoone ebainimlikkuse krooniks oli aga asjaolu, et terves vanglahoones puudus küttesüsteem. Ja seda Norilski polaarkliimas, kus 3/4 aastast valitses talv ja külmakraadid ulatusid 50-60 pügalani."

"Kuid see, mida nägime hoone sees, tegi kõhedaks ka kõige staazikamad ja kõikenäinud endised vangid. Kahekorruselise vangla allkorrusel asusid üksikkambrid, kus olid raudlattidest kokku keevitatud narid ja “madratsiks” oli raudplaat."

"Linnamuuseumi töötajad ja endised vangid teadsid rääkida, et aastatel 1938-1945 olevat vangide laibad heidetud ühte mahajäetud kaevanduse shahti, mille sissekäik olevat hiljem kinni müüritud."

"Esimesed 1500 vangi toodi Norilskisse 1935. aasta suvel ja pandi elama riidest telkidesse. Juba esimesel talvel suri enam kui pool neist külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustasid haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases või hukkusid lumetormides."

"Need, kes vangilaagri vaevadele vastu ei suutnud panna, viidi öösel reele virna laotuna laagriväravast välja ja heideti mõnda mahajäetud kaevandussahti või kallutati varem valmis kaevatud ühishauda. Ühte hauda pandi 25-30 laipa. Kui haud ühe päevaga täis ei saanud, hoiti see seni lahti, kuni arv täis. Hauad, mille vangid ise olid kaevanud, täideti pealt kaevandustest toodud aherainega või tehaste shlakiga. Laipadele ei jäetud selga isegi laagripesu, vaid jala külge seoti lipik numbriga."

"Norilskist eemal on mägitundrast leitud kohti, mis lubavad oletada, et seal asusid surmalaagrid. Üks selline paik on nn Norilsk-2. See on koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud vangid. Nad on väitnud, et just seal hukati kõik surmamõistetud vangid. Julgemad on laskunud seal asunud kaevanduse šahtidesse ja nende sõnul olla avanenud neile kohutav vaatepilt. Shahtide käigud olevat täidetud luukerede ja inimjäänustega, kusjuures kõigil neil olnud mahalaskmise tunnused."

"Kuid juba esimesest Norilskis viibimise hetkest andis end tunda õhu väga suur saastatus. Kümnete linna ümbruses paiknevate tehaste ja vabrikute korstnad paiskavad ööd kui päevad atmosfääri lugematuid tonne kahjulikke aineid. Nende mustade ja kollaste suitsupilvede ving tungib linna tänavatele ja isegi hoonetesse ning paneb silmad ja kurgu kipitama. Olenevalt tuule suunast on üsna tavaline kohata tänavail taskurätte suu ja nina ees hoidvaid inimesi. Nagu kohalikud elanikud kinnitasid, olevat viimased kontrollmõõtmised näidanud, et vääveldioksüüdi sisaldus õhus ületab lubatud taseme 5,8 korda, fenoolide sisaldus õhus olevat lubatust 1,3 ja kloorisisaldus 3 korda suurem."

"Vangid pandi elama riidest telkidesse. Rohkem kui pooled neist surid juba esimesel talvel külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustas haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases, või hukkusid lumetormides. Selliseid, kuni 7-8 palli tugevuse tuulega lumetorme koos 20-30-kraadise pakasega kutsuti "mustaks rajuks" ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootusi eluga pääsemiseks."

"Tol ajal laagrites olnud vangide mälestustes on mainitud ka esimeste laste ilmumist Norilski asula tänavatele. See olnud sedavõrd ebaharilik sündmus, et lapsi kohates jäänud meesvangid tänava äärde seisma ja võtnud mütsid peast. Naisvangide põskedel aga veerenud pisarad."

"Sajad tuhanded sunnitöölised töötasid seal surmaga silmitsi olles pikki aastaid ilma ühegi puhkepäevata 40-50 kraadises paukuvas pakases ja lumetormide rajus. Olles poolnäljas ja kehvas vangirüüs, pidid nad kuni nõrkemiseni rasket tööd tegema. Arstiabi puudumise tõttu põeti raskeid haigusi nagu kopsutuberkuloos ning mitmesuguseid sise- ja nakkushaigused sageli püstijalu. Igapäevaseks nähtuseks olid vitamiinivaeset toidust põhjustatud kanapimedus ja skorbuut. Paljud hukkusid või jäid invaliidideks tööõnnetuste läbi. Rääkimata neist, kes "platnoide" poolt laagris või töötsoonis paljaks rööviti ja läbipekstuna maha jäeti, kus nad polaarpakases ära külmusid. Kümned tuhanded vangid hukati NKVD mõrtsukate poolt."

"Üheks selliseks paigaks on nn. "Norilsk-2". See on koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud vangid, kes on väitnud, et just seal toimus kõigi surmamõistetud vangide hukkamine. Organiseeritud otsimisretki selle oletatava surmalaagi asupaika toimunud ei ole, kuna selles piirkonnas esineb mürgiseid gaase, mis ebasoodsa tuule puhul on eluohtlikud."

"Säilinud oli ka väike matmispaik, kuhu olid maetud põhiliselt lapsed. Kaevandusshahtid olevat olnud nii madalad, et seal sai töötada ainult lamades."

"Pärast seda, kui kaevandus oli Moskva poolt tunnistatud mittetasuvaks, oli lakanud sinna ka toiduainete viimine. Nälja tõttu oli koos vangidega hukkunud ka osa vangivalvureid. Ellu jäänud vangid olevat aga laaditud ühele praamile ja uputatud Põhja-Jäämerre."

"Peagi hakkas aga meeste jõud raugema, kuna toit oli äärmiselt kehv ja vitamiinivaene. Paljud haigestusid skorbuuti ja düsenteeriasse. Neil langesid välja hambad. Varsti tulid esimesed surmajuhtumid. Esimestena läksid toonela teedele suured ja tugevad mehed, kelle organism oli harjunud saama küllaldaselt toitu."

"Töötingimused olnud kohutavalt rasked. Eesti ohvitsere oli pandud ehitama üht Schmiti mäe jalamilt sinna hiljem rajatud Medvezka kaevandusse minevat teed, mida oli tulnud teha käsitsi, kirka ja kangiga graniiti raiudes."

"Hoone kõik välisseinad olid kaetud omavahel kokku keevitatud pöidlajämedustest raudlattidest trellidega, mis välistasid täielikult põgenemise ka juhul, kui kellelgi oleks õnnestunud paksudest kiviseintest läbi uuristada. Kambri seinad olid krohvitud väga kõvast tsemendisegust pritskrohviga, mille väljaulatuvad kidad olid nõelteravad, et vangid ei saaks koputamisega teateid edasi anda."

"Ta oli pealt näinud, kuidas tulevase autobaasi territooriumi planeerinud buldooseri ees olid rullunud sinna maetud laste ja täiskasvanute külmunud laibad ja kastide jäänused, mis kõik koos pinnasega ekskavaatoriga kallurautodele tõsteti ja teise kohta maapinna täiteks viidi."

(Allikad: Vello Herne, Vaino Kallas, Pärnu Postimees)