Eelinfo

2013. aasta 24. jaanuaril stardivad Eestist 12 inimest neljal eriettevalmistusega maasturil kuuajalisele polaarekspeditsioonile Venemaale Põhja-Siberisse.

Ekspeditsiooni sihtpunktideks on polaarjoone taga  Taimõri poolsaarel asuv tööstus- ja kaevanduslinn Norilsk, Jamali poolsaar Põhja-Jäämeres ning Vorkuta kaevanduslinn.
Esimeste eestlastena on ekspeditsioonil osalejatel plaan läbida see teekond autodega, ilma vahepeal vee- või õhutransporti kasutamata.

Nõukogude ajal küüditati neisse piirkondadesse sadu tuhandeid inimesi, teiste seas ka tuhandeid eestlasi. Tänapäeval on tegu karmi kliimaga piirkondadega, kuhu on keeruline pääseda ning kus veelgi raskem elada.

Kuni 15000 kilomeetrit pikal sõidul ootavad ekspeditsioonilisi ees ülirasked ilmastikuolud, ligi kuuekümnekraadine pakane, rindapistmine jääkarude ning kohaliku bürokraatiaga, lõputud lumeväljad, sadade kilomeetrite pikkused jääteed ning tehnikale ja inimestele keerulised tingimused igal läbitud kilomeetril.

Norilsk on linn, kuhu kevadest sügiseni pääseb ainult laeva või lennukiga. Vaid üksikutel talvedel rajatakse üürikeseks perioodiks läbi polaartundra ja üle jõgede jääteed, mida mööda ekspeditsioon loodab Norilskini läbi murda.
Vorkutasse ning Jamali poolsaarele pääseb valdavalt piki maismaateid (millest küll arvestatav osa on ainult talvisel ajal eksisteerivad taliteed ehk zimnikud).

Lisaks tööstuslinnadele ja kaevandustele heidetakse pilk ka kunagistele koonduslaagritele, mälestatakse eestlaste rasket saatust Põhja-Siberis sunnitöölistena, plaanitakse veereda Põhja-Jäämere kallastele, loodetakse jälgida ohutult distantsilt jääkarusid, imetletakse karmi talveloodust, läbitakse tuhandeid kilomeetreid taliteid ning kohtutakse kohalike elanike ja põlisrahvustega.

Jooksev ülevaade Siberi polaarekspeditsioonist ilmub ametlikus ekspeditsiooniblogis 
www.polaartrip2013.blogspot.com

Täpsem info:
Marko "Kirjanik" Kaldur
marko@markokaldur.com
5223700

Ekspeditsiooni eesmärk: küüditatute memoriaal Norilskis:

Vaata asukohta suurel kaardil

Minekuplaanid

Mälestused Norilski vangilaagritest

"Raskesti talutavad kliimaolud (polaaröö, külma 40 kraadi C, lumetuisud) ja alatoitlus, kui mitte öelda nälg, 12-tunnine ülejõukäiv töö, lisaks tuli paljudel töötada tervistkahjustavatel töödel ilma igasuguste kaitsevahenditeta. Kõik see kokku viis enamikku vangidest lootusetusse seisundisse. Oli üldteada, et Norilskist tagasiteed ei ole."

"Lähedal asuvas laagripunktis olnud pealtnägija kirjeldab seda õudset vaatepilti, ka seda kuidas hiljem veoautode kolonn viis kokkukorjatud laibad minema."

"Selle vanglahoone ebainimlikkuse krooniks oli aga asjaolu, et terves vanglahoones puudus küttesüsteem. Ja seda Norilski polaarkliimas, kus 3/4 aastast valitses talv ja külmakraadid ulatusid 50-60 pügalani."

"Kuid see, mida nägime hoone sees, tegi kõhedaks ka kõige staazikamad ja kõikenäinud endised vangid. Kahekorruselise vangla allkorrusel asusid üksikkambrid, kus olid raudlattidest kokku keevitatud narid ja “madratsiks” oli raudplaat."

"Linnamuuseumi töötajad ja endised vangid teadsid rääkida, et aastatel 1938-1945 olevat vangide laibad heidetud ühte mahajäetud kaevanduse shahti, mille sissekäik olevat hiljem kinni müüritud."

"Esimesed 1500 vangi toodi Norilskisse 1935. aasta suvel ja pandi elama riidest telkidesse. Juba esimesel talvel suri enam kui pool neist külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustasid haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases või hukkusid lumetormides."

"Need, kes vangilaagri vaevadele vastu ei suutnud panna, viidi öösel reele virna laotuna laagriväravast välja ja heideti mõnda mahajäetud kaevandussahti või kallutati varem valmis kaevatud ühishauda. Ühte hauda pandi 25-30 laipa. Kui haud ühe päevaga täis ei saanud, hoiti see seni lahti, kuni arv täis. Hauad, mille vangid ise olid kaevanud, täideti pealt kaevandustest toodud aherainega või tehaste shlakiga. Laipadele ei jäetud selga isegi laagripesu, vaid jala külge seoti lipik numbriga."

"Norilskist eemal on mägitundrast leitud kohti, mis lubavad oletada, et seal asusid surmalaagrid. Üks selline paik on nn Norilsk-2. See on koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud vangid. Nad on väitnud, et just seal hukati kõik surmamõistetud vangid. Julgemad on laskunud seal asunud kaevanduse šahtidesse ja nende sõnul olla avanenud neile kohutav vaatepilt. Shahtide käigud olevat täidetud luukerede ja inimjäänustega, kusjuures kõigil neil olnud mahalaskmise tunnused."

"Kuid juba esimesest Norilskis viibimise hetkest andis end tunda õhu väga suur saastatus. Kümnete linna ümbruses paiknevate tehaste ja vabrikute korstnad paiskavad ööd kui päevad atmosfääri lugematuid tonne kahjulikke aineid. Nende mustade ja kollaste suitsupilvede ving tungib linna tänavatele ja isegi hoonetesse ning paneb silmad ja kurgu kipitama. Olenevalt tuule suunast on üsna tavaline kohata tänavail taskurätte suu ja nina ees hoidvaid inimesi. Nagu kohalikud elanikud kinnitasid, olevat viimased kontrollmõõtmised näidanud, et vääveldioksüüdi sisaldus õhus ületab lubatud taseme 5,8 korda, fenoolide sisaldus õhus olevat lubatust 1,3 ja kloorisisaldus 3 korda suurem."

"Vangid pandi elama riidest telkidesse. Rohkem kui pooled neist surid juba esimesel talvel külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustas haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases, või hukkusid lumetormides. Selliseid, kuni 7-8 palli tugevuse tuulega lumetorme koos 20-30-kraadise pakasega kutsuti "mustaks rajuks" ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootusi eluga pääsemiseks."

"Tol ajal laagrites olnud vangide mälestustes on mainitud ka esimeste laste ilmumist Norilski asula tänavatele. See olnud sedavõrd ebaharilik sündmus, et lapsi kohates jäänud meesvangid tänava äärde seisma ja võtnud mütsid peast. Naisvangide põskedel aga veerenud pisarad."

"Sajad tuhanded sunnitöölised töötasid seal surmaga silmitsi olles pikki aastaid ilma ühegi puhkepäevata 40-50 kraadises paukuvas pakases ja lumetormide rajus. Olles poolnäljas ja kehvas vangirüüs, pidid nad kuni nõrkemiseni rasket tööd tegema. Arstiabi puudumise tõttu põeti raskeid haigusi nagu kopsutuberkuloos ning mitmesuguseid sise- ja nakkushaigused sageli püstijalu. Igapäevaseks nähtuseks olid vitamiinivaeset toidust põhjustatud kanapimedus ja skorbuut. Paljud hukkusid või jäid invaliidideks tööõnnetuste läbi. Rääkimata neist, kes "platnoide" poolt laagris või töötsoonis paljaks rööviti ja läbipekstuna maha jäeti, kus nad polaarpakases ära külmusid. Kümned tuhanded vangid hukati NKVD mõrtsukate poolt."

"Üheks selliseks paigaks on nn. "Norilsk-2". See on koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud vangid, kes on väitnud, et just seal toimus kõigi surmamõistetud vangide hukkamine. Organiseeritud otsimisretki selle oletatava surmalaagi asupaika toimunud ei ole, kuna selles piirkonnas esineb mürgiseid gaase, mis ebasoodsa tuule puhul on eluohtlikud."

"Säilinud oli ka väike matmispaik, kuhu olid maetud põhiliselt lapsed. Kaevandusshahtid olevat olnud nii madalad, et seal sai töötada ainult lamades."

"Pärast seda, kui kaevandus oli Moskva poolt tunnistatud mittetasuvaks, oli lakanud sinna ka toiduainete viimine. Nälja tõttu oli koos vangidega hukkunud ka osa vangivalvureid. Ellu jäänud vangid olevat aga laaditud ühele praamile ja uputatud Põhja-Jäämerre."

"Peagi hakkas aga meeste jõud raugema, kuna toit oli äärmiselt kehv ja vitamiinivaene. Paljud haigestusid skorbuuti ja düsenteeriasse. Neil langesid välja hambad. Varsti tulid esimesed surmajuhtumid. Esimestena läksid toonela teedele suured ja tugevad mehed, kelle organism oli harjunud saama küllaldaselt toitu."

"Töötingimused olnud kohutavalt rasked. Eesti ohvitsere oli pandud ehitama üht Schmiti mäe jalamilt sinna hiljem rajatud Medvezka kaevandusse minevat teed, mida oli tulnud teha käsitsi, kirka ja kangiga graniiti raiudes."

"Hoone kõik välisseinad olid kaetud omavahel kokku keevitatud pöidlajämedustest raudlattidest trellidega, mis välistasid täielikult põgenemise ka juhul, kui kellelgi oleks õnnestunud paksudest kiviseintest läbi uuristada. Kambri seinad olid krohvitud väga kõvast tsemendisegust pritskrohviga, mille väljaulatuvad kidad olid nõelteravad, et vangid ei saaks koputamisega teateid edasi anda."

"Ta oli pealt näinud, kuidas tulevase autobaasi territooriumi planeerinud buldooseri ees olid rullunud sinna maetud laste ja täiskasvanute külmunud laibad ja kastide jäänused, mis kõik koos pinnasega ekskavaatoriga kallurautodele tõsteti ja teise kohta maapinna täiteks viidi."

(Allikad: Vello Herne, Vaino Kallas, Pärnu Postimees)