Kuues päev

Jõudsime lõpuks nafta- ja gaasiväljadele.
Varahommikuses pimeduses hakkas juba kaugelt paistma hele kuma, nagu linnakuma öösiti.
Mida edasi jõudsime, seda eredamaks valgus muutus, kuni võinuks tuledeta sõita.
Viimaks paistsid puude kohal puurtorni tipus leegid, veidi eemal järgmised jne.
Nagu keegi oleks suure tordi peal kümneid küünlaid süüdanud.

Sõitsime taolisele metsas lõõmavale tõrvikule ka lähemale - päris soe hakkas.
Äärepealt oleks aga liiga palav hakanud - ootamatult ilmus puude vahelt mingi mees, kes meid kiiresti eemale peletas.
Olime nimelt sattunud ohutsooni ja kui mõni turvaametnik seda näinud oleks, siis oodanuks meid pikem selgitamine.

Üritasime hommikul ühest naftaleiukohast ka otse läbi sõita, aga laigulises vormis turvad kupatasid meid juba väravalt tagasi.

Mis tuletab meelde, et üks oluline luba jäigi saamata - Venkournefti (oli vist sellise nimega naftafirma) maardlast läbisõiduks loa saamise kohta
öeldi, et seda "ei ole, ei tule ega hakka kunagi saama".
Mõnevõrra muutub meie edasine teekond nüüd keerulisemaks, aga oleme loomingulised.

Naftafirmade linnade vaheliste teede kvaliteet muutus seinast-seina: tuttuued neljarealised kiirteed vaheldusid lagunenud asfaldilõikudega, kus autod
nagu ameerika raudteel hüplesid. Isegi tundras on siledam sõita.

Üks selline teelõik sai õhtupimeduses saatuslikuks Patroli tagumisele rehvile, mis sõidu ajal purunes...


Elust-olust veel niipalju selgituseks, et ööbime autodes, kus selleks sobivad pesad ehitatud.
Mugavusega on nagu on - vähemalt külm ei hakka...aga automootorid mürisevad öö läbi.

Sööme vastavalt võimalustele: valmistame ise õues priimustel, einestame mõnes teeäärses stolovajas või ekstreemsematel juhtudel valmivad võileivad
autos põlve peal.

Hädalisemad toimetused tehakse tanklataguses lumehanges või auto varjus.
Vahel veab ka sedavõrd, et tanklas suisa prill-laud - siis tehakse pikem peatus ning moodustub elav, punnis silmade ja ristis jalgadega järjekord.

Pesta pole juba nädal aega saanud, julgemad hõõruvad end lumega, aramad haisevad.

Temperatuur kõigub 33-35 miinuse juures, ööseks lubab aga -40 kraadi...

Saime ka esimesse suletud piiritsooni sisse, see on positiivne märk.
Kuudepikkune rindapistmine kohaliku paberimajandusega kandis siiski vilja.

Ahjah, lõpetuseks tehnikasõpradele veel nii palju, et Raidi auto alt tilgub õli ning Tom peab logisevast roolist küünte ja hammastega kinni hoidma.
Muud probleemikesed kuuluvad juba pakase juurde: hangunud pidurid, jäikus, jäätunud aknad jms.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com