1.2.13

Üheksas päev

Enne tundrasse minekut tegid kohalikud offroadisõitjad meile veel lumelsõidu koolitust ja teekonna raskeim etapp võis alata.

Kuna tundras on lumi mitmekihiline, siis ootabki ees lumeL sõit, mitte lumeS sõit.
Need veits eri teemad, pusid said hangedes meiegi masinad juba "õppuste" ajal.

Esimesed jõed said juba mööda jääd ületatud.
Kuna tundras on vodka rahast tähtsam valuuta, siis tankisime autod maast laeni "valuuta"varusid täis ning veereme nüüd nagu liikuvad varahoidlad edasi.

Selgus ka, et miks me Vankorneft meile läbisõidulubasid anda.
Nimelt oli mingi ekspeditsioon varasemalt need load saanud, aga neid hakati territooriumi väravas hirmsalt peedistama ning ekspeditsiooni juhil oli
seal süda üles öelnud. Ja sellest saati Vankornefti alade läbimiseks enam lubasid ei anta.
Meeldetuletuseks niipalju, et Vankornefti kaevandusterritoorium on mõõtudelt mitme Eesti suurune.

Vankornefti turvamehed irvitasid veel meid tõkkepuu juurest tagasi saates, et "teil, maastikusõitjatel, on alati varuplaan olemas". Oligi.

Lisaks peame päästeametile regulaarselt oma asukohast raporteerima, seega väga pikalt kadunuks jääda ei saaks.
Kui just karud neid ratastel konserve oma kaugetesse koobastesse lohistada ei soovi.

Ja vastutulevate autojuhtide sõnul ootavat meid ees -47 kraadi ning rohkemgi.
Ning tuul pidavat "ulguma" - see tähendab peatselt saabuvat purgaad.

Ööpimeduses ületasime polaarjoone, temperatuur üha langeb ja langeb.

Samas oleme jõudnud faasi, kus kurdetakse, et kui õues on -38 kraadi asemel -35,7, siis on "soojaks läinud".

Ning pole see tundra midagi nii tühi kui arvata võiks - pimedas kumavad igas suunas puurtornide ja ümbertöötlustehaste tuled.
Kuigi jah - ōigesse inimtühja tundrasse me alles hakkame jõudma.

Hommikul vara saime kontrollpunktist läbi ning sisenesime Lukoili tsooni.
Edasi juba puhas jääaeg ja zimnikud Norilski suunal: 700 km üle järvede ja mööda jõejääd.

Zimnikuid ja jääteid pikalt kirjeldada pole mõtet - esimesed on nagu tüüpilised jäised ja lummetuisanud põlluteed Eestis koos oma aukude ja
konarustega, teised sarnanevad mandri ja saarte vahelistele jääteedele koos oma kiirusepiirangute ning libedusega.
Erinev on aga see, et kui Eestis paistab alati miskit silmapiiril, siis siin ulatub valge väli igas suunas lõpmatuseni.

Õnn ei saa aga igavesti kesta - pärast pikka taliteedel rappumist oli keset eimiskit ees tõkkepuu. Sealt meid edasi enam ei lubatud.

Pöörasime siis rajalt kõrvale ning asusime uut teed otsima/rajama.
Rehvid lasti tühjaks ning panime üle lume minema.

Enne veel saime mõrtsukavälimusega teetööliste käest viina vastu vahetatud 80 liitrit kütust.
Vodka ja vabade naiste eest olid nood valmis meid kasvõi 90 km läbi tundra vintsima.
Ent kui nad ainult viina said, naisi aga mitte, hakati midagi rääkima fashishtidest ja 41st aastast. Ilmselgelt oli saabunud õige hetk lahkumiseks.

Teele jäi üha uusi hüljatud puurtorne, polaarrebaseid, aeg-ajalt mõni teetööliste ajutine asula, mille juurde viivad rajad aga lumme tuisanud olid.

Meeter meetri haaval liikusime läbi lume edasi, viimane kütuseostukoht püsis stabiilselt silmapiiril, keskmine kiirus oli ca 1,5 km/h...
Autod olid iga kümnekonna meetri tagant lumes kinni, jõnksutati edasi-tagasi, punnitati edasi, roniti tagasi, vintsiti ja möllati.
Kui varasematel öödel külmusid sõrmed väljas ca 30 sekundiga, siis õhtu saabudes oli tuulekülm sedavõrd tugev, et külmumiseks kulus vaid sekund.
Teisisõnu paras tundraseiklus.

Ent pärast viietunnist tugevas tuisus rassimist, mille tulemuseks oli 3 km edasi pääsemist, pöörasime otsa ümber.
Tulemuseks/põhjuseks Patroli rummuluku ülesütlemine ja Raidi jäätunud vints.
Ning loomulikult võimatud sõidutingimused, mille tulemusena autod stabiilselt iga paarikümne meetri järel kinni istusid.
Lisaks külmunud näod ja härmas habemed, jäised jäsemed ja külmast võetud ninad.

Siis järgnes veel 1 km (üks kilomeeter!) 2 h (kahe tunniga!), misjärel ots ümber pöörati, et järgmises kohas samalaadset protsessi etendada.

Jne. Jne. Jne.

Praegugi oleme jätkuvalt öises pakasest pakatavas karupees ning täpseid ideid, mida edasi teha, pole kellelgi...

...

Vahepeal jõudis saabuda hommik ning pärast ööbimist mahajäetud puurtorni jalamil nägime oma öise punnitamise mõttetust.
Tõusva päikese kiirtes paistis igas suunas "tühi liiv ja igav väli" - lumine tundra silmapiirini.

Öösel oli meid mingi loomake luuramas käinud - 5 meetri kõrguste hangede harjal paistsid jäljed ning istumiskoht.
Kolama läinud Kirjanik pakkus, et kui ta läbi sellise hange vajunuks, siis oleks teistel terve päev vintsimiseks kulunud.

Üritasime hommikul veel korra piirivalvureid pehmeks rääkida, ent tulemusteta.
Seega ei jäänud muud üle kui pettunult Norilski plaanidest loobuda.
Eesootav pakane, purgaa, ülirasked liikumistingimused, lõppev kütus, väsiv tehnika - kõik asjaolud olid meie vastu.

Järgnevalt pöördume Jamali poole, küüditatute mälestustseremoonia peame arvatavasti Vorkutas.
Norilski ja Taimõri vallutamine jääb kahjuks järgmiseks korraks.



Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com

5 comments:

  1. Mul on siiralt kahju, et oma suurejoonelist plaani sellisel kujul kärpima pidite. Samas kui üritada positiivselt mõelda, siis võib-olla pääsesite millestki nii rängast, millega isegi arvestada ei osanud, mõtlen siin erakordselt ränkasid ilmastikutingimusi.

    ReplyDelete
  2. Midagi nad ei pääsenud "ränkadest ilmastiku tingimustest". Kui nad oleks paremini ettevalmistunud, siis oleks see reis oluliselt valutum. Abiks oleks olnud kindlasti suuremad rehvid, vintsi soojendus, kütuse paagi parem soojendus ja vb muudki mida saaks paremaks teha... need probleemid/lahendid on blogi lugedes silma hakanud.

    ReplyDelete
  3. Ära nüüd Gert na kuri ole... kergem öelda kui teha. Kõigele ka ei oska mõelda. Vast oleks varem seal või sellistes tingimustes käinute käeast küsida, mida arvatavasti ka tehti.

    ReplyDelete
  4. Üks küsimus on Norilskisse pääsemise suhtes küll. Kirjutasite, et proovisitte valvureid ära rääkida. Kas kuidagi liiga ehku peale mink i olnud?

    Kas sellised abi nipid nagu: kohaliku natchalniku moosimine/määrimine, Eesti saatonna kontakte kasutades eelnevalt, kohalikke offroaderite info ja abi kasutamine sisse pääsemise osas, eel info uurimine kes seal varem on käinud kui üldse, et mismoodi nad said jne, jne?

    ReplyDelete
  5. Gert ei ole mitte kuri, Gert on sel teemal ja selle retke puhul lihtsalt asjatundmatu "delfi kommentaator". Rait ju selgitas Väino videos, mida ja miks on auto kallal tehtud. Kas keegi tõesti arvab, et Norilskit mindi vallutama ehku peale ja tehaseseades autodega? Eestis kogenud 4x4 tegelane tunneks retkelisi ja nende ettevalmistusi autode osas ja ei esitaks nii rumalaid süüdistusi.
    Ave, Venemaa on täielik "Imede põld", kus ühel hetkel saavutatud lubatäht ootamatult kehtetuks võib osutuda. Lisaks oli retkeliste planeeritud teekonnal mitmeid ettevõtteid, kes antud megaterritooriumi haldavad. Nii ongi, et saad ühe ettevõtte loa, aga teise ettevõtte territooriumil see ei kehti. Meeldiv oli lugeda, et Lukoil lubas meie seiklejad oma territooriumile. Taliteed rajatakse selles piirkonnas enamal juhul piirkonda haldavate ettevõtete kulul, et kaevandustesse varustuse transport oleks odavam ja seega on tee loojatel/haldajatel ka õigus omal äranägemisel läbipääsu lubada/keelata. Venemaa saatkond ei saa sekkuda erafirmade tegevusse.

    ReplyDelete