9. jaanuaril 2014 esilinastub ETV2 kanalil reisiseriaal "4x4. Taimõr ja Jamal" möödunudtalvisest ekspeditsioonist Polaartrip2013!
Seriaal "4x4. Taimõr ja Jamal" on eetris neljapäeviti ETV2-s.
5.1.14
22.2.13
Fotod ekspeditsioonilt
Siberi ekspeditsiooni POLAARTRIP 2013 fotod:
www.tinyurl.com/polaartrip2013
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
www.tinyurl.com/polaartrip2013
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
18.2.13
Tagasi Eestis!!!
Siberi ekspeditsioon POLAARTRIP 2013 ületas Vene-Eesti piiri ning jõudis edukalt tagasi kodumaale!
26 päeva väldanud polaarekspeditsiooni jooksul:
- jõuti esmakordselt maasturitega Taimõri poolsaarele
- trotsiti tundras autodega lumes kinni olles purgaad ja -40 kraadist pakast (tuulekülma indeksi järgi viibisid inimesed väljas -67 kraadise pakase
käes (Celsiuse järgi))
- sõideti läbi Stalini aegne inimluudele rajatud raudteetrass nr 501
- külastati mahajäetud koonduslaagreid
- seitsmepäevase ülikeerulise ja väsitava tundrasõiduga tõusti Jamali poolsaarele ning tuldi ka tagasi
- omandati tundralumes ja olematute teedega piirkondades edasi pääsemise spetsiifilised oskused
- ületati tormised Põhja-Uuralid piirkonnas, kus autoteid ei eksisteeri
- külastati Vorkuta kaevandus- ning vangilaagrite linna
- süüdati Vorkuta mälestusmärgi jalamil Eestist kaasa toodud mälestusküünal kõigi Eestist Siberisse küüditatute mälestuseks
- kogeti ekstreemseid ilmastikuolusid ning tehnika loodusele allavandumist
Kõigist raskustest ja probleemidest hoolimata on ekspeditsiooni liikmed tagasi Eesti pinnal.
Õhtul tähistatakse veel Jõhvis kohalejõudmist ning teisipäeval, 19. veebruaril saabutakse Tallinnasse.
Kell 12 toimub pidulik sissesõit Toyota Mustakivi salongi.
Täname kõiki toetajaid ja kaasa elajaid!
Eraldi tänud veel Rademari spordipoodidele ning Columbiale, kellelt saadud Omni-Tech talveriided ja -jalatsid aitasid ellu jääda ning hoidsid külmaga
haigestumisest.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
26 päeva väldanud polaarekspeditsiooni jooksul:
- jõuti esmakordselt maasturitega Taimõri poolsaarele
- trotsiti tundras autodega lumes kinni olles purgaad ja -40 kraadist pakast (tuulekülma indeksi järgi viibisid inimesed väljas -67 kraadise pakase
käes (Celsiuse järgi))
- sõideti läbi Stalini aegne inimluudele rajatud raudteetrass nr 501
- külastati mahajäetud koonduslaagreid
- seitsmepäevase ülikeerulise ja väsitava tundrasõiduga tõusti Jamali poolsaarele ning tuldi ka tagasi
- omandati tundralumes ja olematute teedega piirkondades edasi pääsemise spetsiifilised oskused
- ületati tormised Põhja-Uuralid piirkonnas, kus autoteid ei eksisteeri
- külastati Vorkuta kaevandus- ning vangilaagrite linna
- süüdati Vorkuta mälestusmärgi jalamil Eestist kaasa toodud mälestusküünal kõigi Eestist Siberisse küüditatute mälestuseks
- kogeti ekstreemseid ilmastikuolusid ning tehnika loodusele allavandumist
Kõigist raskustest ja probleemidest hoolimata on ekspeditsiooni liikmed tagasi Eesti pinnal.
Õhtul tähistatakse veel Jõhvis kohalejõudmist ning teisipäeval, 19. veebruaril saabutakse Tallinnasse.
Kell 12 toimub pidulik sissesõit Toyota Mustakivi salongi.
Täname kõiki toetajaid ja kaasa elajaid!
Eraldi tänud veel Rademari spordipoodidele ning Columbiale, kellelt saadud Omni-Tech talveriided ja -jalatsid aitasid ellu jääda ning hoidsid külmaga
haigestumisest.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
26. päev - peaaegu Eestis tagasi
Liigume jõudsalt Eesti poole ning planeeritud on pidulik saabumine Tallinnasse, Toyota Mustakivi salongi juurde homme (19. veebruaril) kell 12:00.
Kõik on oodatud ekspeditsioonilisi vastu võtma!
Kokkuvõtted ekspeditsioonist ja fotod tulevad samuti peagi.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Kõik on oodatud ekspeditsioonilisi vastu võtma!
Kokkuvõtted ekspeditsioonist ja fotod tulevad samuti peagi.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
16.2.13
24. päev
Intas saime üle pika aja ka interneti ligi ninguudiseid kodumaalt lugeda.
Esimese asjana torkas silma uudis sellest, et poliitilise korrektsuse huvides tahetakse Eesti hümni muuta.
Tekkis küsimus, et kas üldse tasub minna tagasi sellesse riiki, kus nii haige mõtlemisega inimesed elavad???
Mida rohkem Venemaal liikuda, seda enam kinnistub arusaam, et siin on veel säilinud normaalne mõtlemine, erinevalt lääne poole jäävatest
riikidest/rahvustest.
Saime Intas kohaliku offroaderi Vladimiri käest kütust ning ees ootas veel mõnisada kilomeetrit taliteid Petshorasse ja seejärel veel veidi kuni
suuremate maanteedeni.
Meie siinviibimise tähistamiseks potsatas ka Tsheljabinskis meteoriit linna kohal alla.
Edasi järgnes lõputu zimnikutel loksumine, läbi Petshora, üle soode ja läbi metsade.
Küsimusele, et palju veel zimnikutel sõita on jäänud, vastas Sass: "Sada, kakssada, kolmsada..." ning kehitas õlgu.
Ja nii ongi - keegi ei tea täpselt, kaua veel loksuma peame enne tsivilisatsiooni jõudmist.
Õnneks siiski jõudsime peagi Uhtasse ning sellega võib põhimõtteliselt ekspeditsiooni zimnikute osale joone alla tõmmata.
Eea ootab veel nüri nühkimine Eesti poole ning ca 3-4 päeva pärast peaksime kodudes olema.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Esimese asjana torkas silma uudis sellest, et poliitilise korrektsuse huvides tahetakse Eesti hümni muuta.
Tekkis küsimus, et kas üldse tasub minna tagasi sellesse riiki, kus nii haige mõtlemisega inimesed elavad???
Mida rohkem Venemaal liikuda, seda enam kinnistub arusaam, et siin on veel säilinud normaalne mõtlemine, erinevalt lääne poole jäävatest
riikidest/rahvustest.
Saime Intas kohaliku offroaderi Vladimiri käest kütust ning ees ootas veel mõnisada kilomeetrit taliteid Petshorasse ja seejärel veel veidi kuni
suuremate maanteedeni.
Meie siinviibimise tähistamiseks potsatas ka Tsheljabinskis meteoriit linna kohal alla.
Edasi järgnes lõputu zimnikutel loksumine, läbi Petshora, üle soode ja läbi metsade.
Küsimusele, et palju veel zimnikutel sõita on jäänud, vastas Sass: "Sada, kakssada, kolmsada..." ning kehitas õlgu.
Ja nii ongi - keegi ei tea täpselt, kaua veel loksuma peame enne tsivilisatsiooni jõudmist.
Õnneks siiski jõudsime peagi Uhtasse ning sellega võib põhimõtteliselt ekspeditsiooni zimnikute osale joone alla tõmmata.
Eea ootab veel nüri nühkimine Eesti poole ning ca 3-4 päeva pärast peaksime kodudes olema.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
15.2.13
22. päev
Vorkutas otsisime üles Eestist küüditatute mälestusmärgi.
Selle jalamil süütasime kaasatoodud küünla ning meenutasime kõiki neid, kes sunniviisiliselt Siberisse saadeti.
Vorkuta kesklinn oli suletud, kuna paar päeva tagasi leidis siin aset mingi kaevandusõnnetus, mis nõudis 18 inimelu.
Täna pidavat kesklinnas toimuma mälestustseremoonia, millest kuuldavasti ka Putin osa võtvat.
Sellest hoolimata saime tehtud kollektiivse suveniirika, enamus inimesi soetas endale mingi mälestuseseme Vorkutast, kuna suure tõenäosusega me siia
enam kunagi tagasi ei satu.
Edasi ootab meid vaid tagasitee koju...kuigi seegi pole kerge, siis on osalejate moraal kõrgel ning tahe koju jõuda suur.
Mööda Nord Streami äärset zimnikut kulgesime tasapisi Inta poole.
Ega kiiresti liikuda saanudki, sest tee oli nagu kuumaastik ning Patrolil selleks ajaks juba mõlemad esivedrud puruks.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Selle jalamil süütasime kaasatoodud küünla ning meenutasime kõiki neid, kes sunniviisiliselt Siberisse saadeti.
Vorkuta kesklinn oli suletud, kuna paar päeva tagasi leidis siin aset mingi kaevandusõnnetus, mis nõudis 18 inimelu.
Täna pidavat kesklinnas toimuma mälestustseremoonia, millest kuuldavasti ka Putin osa võtvat.
Sellest hoolimata saime tehtud kollektiivse suveniirika, enamus inimesi soetas endale mingi mälestuseseme Vorkutast, kuna suure tõenäosusega me siia
enam kunagi tagasi ei satu.
Edasi ootab meid vaid tagasitee koju...kuigi seegi pole kerge, siis on osalejate moraal kõrgel ning tahe koju jõuda suur.
Mööda Nord Streami äärset zimnikut kulgesime tasapisi Inta poole.
Ega kiiresti liikuda saanudki, sest tee oli nagu kuumaastik ning Patrolil selleks ajaks juba mõlemad esivedrud puruks.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
13.2.13
22. päev (vist)
Vangide kolooniate vahelt viis meie tee edasi Vorkuta poole.
Kohalikud juhatasid läbi lumise metsa, mööda kõrvalisi teid meid vanglate tagant läbi zimnikule.
Tundra piiril ohverdasime taaskord tundrale pitsi viina, et turvaliselt edasi pääseda.
Vorkuta ei ole enam kaugel!
Uuralite jalamil algas purgaa mõõtu lumetorm, mistõttu autod üksteise sabas tuiskasid.
Vahepeal ületasime mägijõgesid, kus jääsupp igas suunas pritsis.
Päris vähe vett pritsis, keset pakast said autod lisaks lumele ka jääkooriku peale.
Mägede jalamil kihutasime taas lumetormis põhja poole, et sobivas kohas asuda Uuraleid ületama.
Enne Uuralite ületamist ööbisime mahajäetud Polarnõi küla tondilosside vahel.
Samasse trehvasid ööbima ka paar teede lahti ajajat oma Tatraga, mille kastis istuda saime ning kohalikke uudiseid kuulasime.
Nagu ikka ei midagi tarka - keegi ei teadnud teeoludest midagi ning samas teati kõike. Ehk siis - kasutegur null.
Hommikul liikusime piki Uuraleid põhja poole, läbi tuisu ja tormi. Eesmärgiks leida mäekuru, mis pidavat mägede ületamiseks sobima.
Lõpuks olime üleni valge jama sees, nähtavus olematu.
Pärast mäeharjalt enda läbi kaevamist olime Aasia-Euroopa piiril.
Autod vintsisime mäe tipule ning Euroopa poolel ootas kuristikku laskumine.
Seda taliteed mööda pole varem eestlased maasturitega Uuraleid ületanud - taaskord uus rekord meie kontole.
Ja olemegi tagasi Euroopas, kellaaeg muutus paugust kaks tundi.
Kahju vaid, et ilm nii udune ja lumesajune on - Uuralite võimsus ja imeilusad vaated jäävad sedapuhku nägemata.
Aga küll järgmisel korral jõuab neidki näha...
Pikk tundras ja külmas olek hakkab vist ka inimestele mõjuma.
Näiteks Lilleke hakkas järsku keset lumevälja puud istutama. Kirjanik hakkas "hääli" kuulma. Jne.
Vahelduseks lumele suutsime autod üksteise järel mingi järve jääauku ära uputada. Vintsimine ja lükkamine päästsid sedapuhku, ent suhteliselt
kõhedusttekitav on jälgida, kuidas jõekeste-järvede-laugaste jää autode all paindub, lainetab ja raginal murdub.
Siin ei päästaks meid ka kevade saabumine, siis vajuks autod antenniotsani mülkasse.
Liikumine toimub taas aegluubis, valget jama on kõik kohad täis, lisaks loodusele ka autod ja inimeste suud-silmad.
Vahelduseks tuli kilomeetreid jalgsi autode ees tatsata, et teed juhatada - eessõitev auto polnud isegi mõne meetri kauguselt enam nähtav.
Tuul kõigutab autosid ja murrab iga natukese aja tagant hangedes müttava Lillekese lumme pikali.
Viimaks, pärast pikki ponnistusi ja punnitamist, jõudsime Vorkutasse.
Nagu öeldud, siis oleme korda saatnud midagi enneolematut ja võime nüüd rõõmustada tulemuste üle.
Veel vaja süüdata mälestusküünal küüditatud eestlastele, misjärel jäänud vaid üks eesmärk täita - jõuda tagasi Eestisse.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Kohalikud juhatasid läbi lumise metsa, mööda kõrvalisi teid meid vanglate tagant läbi zimnikule.
Tundra piiril ohverdasime taaskord tundrale pitsi viina, et turvaliselt edasi pääseda.
Vorkuta ei ole enam kaugel!
Uuralite jalamil algas purgaa mõõtu lumetorm, mistõttu autod üksteise sabas tuiskasid.
Vahepeal ületasime mägijõgesid, kus jääsupp igas suunas pritsis.
Päris vähe vett pritsis, keset pakast said autod lisaks lumele ka jääkooriku peale.
Mägede jalamil kihutasime taas lumetormis põhja poole, et sobivas kohas asuda Uuraleid ületama.
Enne Uuralite ületamist ööbisime mahajäetud Polarnõi küla tondilosside vahel.
Samasse trehvasid ööbima ka paar teede lahti ajajat oma Tatraga, mille kastis istuda saime ning kohalikke uudiseid kuulasime.
Nagu ikka ei midagi tarka - keegi ei teadnud teeoludest midagi ning samas teati kõike. Ehk siis - kasutegur null.
Hommikul liikusime piki Uuraleid põhja poole, läbi tuisu ja tormi. Eesmärgiks leida mäekuru, mis pidavat mägede ületamiseks sobima.
Lõpuks olime üleni valge jama sees, nähtavus olematu.
Pärast mäeharjalt enda läbi kaevamist olime Aasia-Euroopa piiril.
Autod vintsisime mäe tipule ning Euroopa poolel ootas kuristikku laskumine.
Seda taliteed mööda pole varem eestlased maasturitega Uuraleid ületanud - taaskord uus rekord meie kontole.
Ja olemegi tagasi Euroopas, kellaaeg muutus paugust kaks tundi.
Kahju vaid, et ilm nii udune ja lumesajune on - Uuralite võimsus ja imeilusad vaated jäävad sedapuhku nägemata.
Aga küll järgmisel korral jõuab neidki näha...
Pikk tundras ja külmas olek hakkab vist ka inimestele mõjuma.
Näiteks Lilleke hakkas järsku keset lumevälja puud istutama. Kirjanik hakkas "hääli" kuulma. Jne.
Vahelduseks lumele suutsime autod üksteise järel mingi järve jääauku ära uputada. Vintsimine ja lükkamine päästsid sedapuhku, ent suhteliselt
kõhedusttekitav on jälgida, kuidas jõekeste-järvede-laugaste jää autode all paindub, lainetab ja raginal murdub.
Siin ei päästaks meid ka kevade saabumine, siis vajuks autod antenniotsani mülkasse.
Liikumine toimub taas aegluubis, valget jama on kõik kohad täis, lisaks loodusele ka autod ja inimeste suud-silmad.
Vahelduseks tuli kilomeetreid jalgsi autode ees tatsata, et teed juhatada - eessõitev auto polnud isegi mõne meetri kauguselt enam nähtav.
Tuul kõigutab autosid ja murrab iga natukese aja tagant hangedes müttava Lillekese lumme pikali.
Viimaks, pärast pikki ponnistusi ja punnitamist, jõudsime Vorkutasse.
Nagu öeldud, siis oleme korda saatnud midagi enneolematut ja võime nüüd rõõmustada tulemuste üle.
Veel vaja süüdata mälestusküünal küüditatud eestlastele, misjärel jäänud vaid üks eesmärk täita - jõuda tagasi Eestisse.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
12.2.13
21. päev
Kaheksateistkümnendal hommikul alustasime tagasiteed.
Ekspeditsiooni algusest oleme läbinud 7000 km, pea teist samapalju seisab veel ees.
Ees ootab ca viiepäevane, sadade kilomeetrite pikkune lumelagendik. Olusid raskendavad veel ka prognoositud lumetorm ja ennustatud -40 kraadine pakane.
Gazpromi baasis saime veel viimase korraliku hommikusöögi ja prill-laual mõnulemise ning taas ootas tundra.
Juba esimesed kilomeetrid veensid, et algne tee, mida mööda sai tuldud, on samahästi kui lumme uppunud ning rattarööpad kadunud.
Mis seal siis muud kui uut teed rajama.
Kohe tagasitee esimestel kilomeetrikümnetel ootasid sügavad jõeorud, mille järsud nõlvad selles suunas liikudes selgelt meie kahjuks on.
Esimene taoline jõeorg sai saatuslikuks Raidile - kurvilisel järsul tõusul jooksis autol rehv veljelt maha.
Järgnes pikk pusimine diagonaalsel pinnasel, et rehv tagasi peale saada.
Tee ääres seisis rist koos kiivriga - ka mõni ISS meeskond pole äkki tervelt tagasi Maale jõudnud?
Väintsi kommentaar teed rajanud kamzajuhtide kohta, kui Kristo auto järjekordses augus kõhu peal kiikus: "S*tapead on jäljed valesse kohta teinud!!!".
Patrolil lisandus ühele katkisele amordile teise amordi katkised puksid ja läbikulunud mutrid.
Ehk teisisõnu - Patrolis sõitmine meenutas vedruvankris sõitu või jaanipäeval kiigul õõtsumist.
Päris huvitav vaatepilt oli see kui Kristo ja Tom kahe autoga paralleelselt nagu käsu peale teelt välja sõitsid ja hanges maabusid.
Kui põhja poole minnes oli tormi tõttu näha vaid üksikuid tulesid, siis nüüd kubiseb tundra valgustäppidest.
Ent ühegi juurde ei vii mingit rada.
Tõenäoliselt on tegu neenetsite pesadega või tundra peale Trekolide ja Vezdehodidega hulkuma läinud geoloogidega.
Lisaks tundratuledele helkisid taevas üsnagi võimsad virmalised, mille vaatamine mõnegi vintsimispausi pikemaks venitas.
21st rekkast koosnev vastutulev kolonn suutis aga kõiki tulesid ületada ning ühtlasi ka meid teelt välja suruda.
Väino sõidukool: "Jamad kohad lumises tundras on tähistatud valgega!'.
Saime kätte ka oma "kütuseauto", mis startis meist ca 12 tundi varem.
Lõpptulemus oli see, et esimese tagasisõidu päevaga läbisime tuleku 3,5 päeva teekonna.
Polnud paha tulemus, arvestades, et kaks Land Cruiserit ja üks Kirjanik on lombakad ning Patrol kiigub nagu kalapaat tormi käes.
20ndal hommikul aga alustasime taas lumetormis vintsimist.
Selle käigus lõhkusime ja parandasime taas Kristo vintsi.
Päeva peale hakkas kõrvetav päike paitama, tuul vaibus, mõnus vene muss mängis ning optimistlikult kukuti mööda lumist tundrat paugutama.
Nagu varasemalt juba mainitud, siis õppetunnid on rasked kinnistuma.
Sestap igal kiirendusega läbitud lõigul võidetud aja kaotasime lõpuks hangedes vintsides mitmekordselt.
Aga mõnus oli: päikesesära, lõputud valged lagendikud, autod jäisel koorikul kihutamas, lumepilved sabas...
Patrolil purunes hüppekates esimene parempoolne vedru, sinna plaanitakse nüüd mõne Uaziku vms pilli vedru alla kruttida. Eestini veab vast välja...
Rait, järjekordses augus kinni olles: "Äkki läheb mõni terve kehaga auto ette?".
Vaikus eetris.
Kõva naer eetris.
Ükski auto ei liigu ette.
Loetud hetked hiljem sõitis Tom järgmises (võis olla ka ülejärgmine jne) augus rehvi veljelt maha.
Pärastlõunal hakkas päikeselisele päevale vürtsi lisama pinnatuisk.
Tee kadus hetkega, alles jäi vaid lumine väli ja pimestav päikesevalgus.
Otse loomulikult kaasnes sellega ka regulaarne hangede silumine autode poolt.
Olime peaaegu tundrast väljas kui Patrolil purunes ka teine esiamort - masinast sai ehtne lowrider...seega ees ootab 300 km ameerika raudteed
Salehardi...jippikajee-juhuuuuu...
Pimeduses läbisime (Patrol õõtsus läbi) Jamali jalamil piiripunkti.
Sellega on ametlikult läbi saanud meie Siberi ekspeditsiooni Jamali poolsaare etapp.
Lõppeesmärgist põhjas jäid puudu vaid loetud kilomeetrid.
Sellest hoolimata suutsime taaskord teha seda, mida eestlased varem pole teinud.
Lisaks on selja taga tuhat kilomeetrit tundrat. Ehk ca tuhat lummetuisanud ja läbipääsmatut Padaorgu.
Nüüd loodame Salehardis pool päevakest puhata ja autosid remontida, et asuda siis koduteele.
Kojutulek ei pruugi kujuneda aga sugugi kergeks ülesandeks, kuna tahame Eestisse sõita läbi Vorkuta.
Selleks aga tuleb esmalt põhjas ületada lumised Uuralid piirkonnas, kus ametlikke teid ei eksisteeri.
Ehk teisisõnu - ekstreemsused jätkuvad ning muutuvad järjest meeletumateks...
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Ekspeditsiooni algusest oleme läbinud 7000 km, pea teist samapalju seisab veel ees.
Ees ootab ca viiepäevane, sadade kilomeetrite pikkune lumelagendik. Olusid raskendavad veel ka prognoositud lumetorm ja ennustatud -40 kraadine pakane.
Gazpromi baasis saime veel viimase korraliku hommikusöögi ja prill-laual mõnulemise ning taas ootas tundra.
Juba esimesed kilomeetrid veensid, et algne tee, mida mööda sai tuldud, on samahästi kui lumme uppunud ning rattarööpad kadunud.
Mis seal siis muud kui uut teed rajama.
Kohe tagasitee esimestel kilomeetrikümnetel ootasid sügavad jõeorud, mille järsud nõlvad selles suunas liikudes selgelt meie kahjuks on.
Esimene taoline jõeorg sai saatuslikuks Raidile - kurvilisel järsul tõusul jooksis autol rehv veljelt maha.
Järgnes pikk pusimine diagonaalsel pinnasel, et rehv tagasi peale saada.
Tee ääres seisis rist koos kiivriga - ka mõni ISS meeskond pole äkki tervelt tagasi Maale jõudnud?
Väintsi kommentaar teed rajanud kamzajuhtide kohta, kui Kristo auto järjekordses augus kõhu peal kiikus: "S*tapead on jäljed valesse kohta teinud!!!".
Patrolil lisandus ühele katkisele amordile teise amordi katkised puksid ja läbikulunud mutrid.
Ehk teisisõnu - Patrolis sõitmine meenutas vedruvankris sõitu või jaanipäeval kiigul õõtsumist.
Päris huvitav vaatepilt oli see kui Kristo ja Tom kahe autoga paralleelselt nagu käsu peale teelt välja sõitsid ja hanges maabusid.
Kui põhja poole minnes oli tormi tõttu näha vaid üksikuid tulesid, siis nüüd kubiseb tundra valgustäppidest.
Ent ühegi juurde ei vii mingit rada.
Tõenäoliselt on tegu neenetsite pesadega või tundra peale Trekolide ja Vezdehodidega hulkuma läinud geoloogidega.
Lisaks tundratuledele helkisid taevas üsnagi võimsad virmalised, mille vaatamine mõnegi vintsimispausi pikemaks venitas.
21st rekkast koosnev vastutulev kolonn suutis aga kõiki tulesid ületada ning ühtlasi ka meid teelt välja suruda.
Väino sõidukool: "Jamad kohad lumises tundras on tähistatud valgega!'.
Saime kätte ka oma "kütuseauto", mis startis meist ca 12 tundi varem.
Lõpptulemus oli see, et esimese tagasisõidu päevaga läbisime tuleku 3,5 päeva teekonna.
Polnud paha tulemus, arvestades, et kaks Land Cruiserit ja üks Kirjanik on lombakad ning Patrol kiigub nagu kalapaat tormi käes.
20ndal hommikul aga alustasime taas lumetormis vintsimist.
Selle käigus lõhkusime ja parandasime taas Kristo vintsi.
Päeva peale hakkas kõrvetav päike paitama, tuul vaibus, mõnus vene muss mängis ning optimistlikult kukuti mööda lumist tundrat paugutama.
Nagu varasemalt juba mainitud, siis õppetunnid on rasked kinnistuma.
Sestap igal kiirendusega läbitud lõigul võidetud aja kaotasime lõpuks hangedes vintsides mitmekordselt.
Aga mõnus oli: päikesesära, lõputud valged lagendikud, autod jäisel koorikul kihutamas, lumepilved sabas...
Patrolil purunes hüppekates esimene parempoolne vedru, sinna plaanitakse nüüd mõne Uaziku vms pilli vedru alla kruttida. Eestini veab vast välja...
Rait, järjekordses augus kinni olles: "Äkki läheb mõni terve kehaga auto ette?".
Vaikus eetris.
Kõva naer eetris.
Ükski auto ei liigu ette.
Loetud hetked hiljem sõitis Tom järgmises (võis olla ka ülejärgmine jne) augus rehvi veljelt maha.
Pärastlõunal hakkas päikeselisele päevale vürtsi lisama pinnatuisk.
Tee kadus hetkega, alles jäi vaid lumine väli ja pimestav päikesevalgus.
Otse loomulikult kaasnes sellega ka regulaarne hangede silumine autode poolt.
Olime peaaegu tundrast väljas kui Patrolil purunes ka teine esiamort - masinast sai ehtne lowrider...seega ees ootab 300 km ameerika raudteed
Salehardi...jippikajee-juhuuuuu...
Pimeduses läbisime (Patrol õõtsus läbi) Jamali jalamil piiripunkti.
Sellega on ametlikult läbi saanud meie Siberi ekspeditsiooni Jamali poolsaare etapp.
Lõppeesmärgist põhjas jäid puudu vaid loetud kilomeetrid.
Sellest hoolimata suutsime taaskord teha seda, mida eestlased varem pole teinud.
Lisaks on selja taga tuhat kilomeetrit tundrat. Ehk ca tuhat lummetuisanud ja läbipääsmatut Padaorgu.
Nüüd loodame Salehardis pool päevakest puhata ja autosid remontida, et asuda siis koduteele.
Kojutulek ei pruugi kujuneda aga sugugi kergeks ülesandeks, kuna tahame Eestisse sõita läbi Vorkuta.
Selleks aga tuleb esmalt põhjas ületada lumised Uuralid piirkonnas, kus ametlikke teid ei eksisteeri.
Ehk teisisõnu - ekstreemsused jätkuvad ning muutuvad järjest meeletumateks...
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
10.2.13
18. päev
Kuueteistkümnes päev tõi meid viimaks Gazpromi hiiglaslikule territooriumile.
Tegu peaks olema maailma ühe suurima gaasimaardlaga, mida Gazprom arendab.
Kõikjal püstitatakse puurtorne, paigaldatakse gaasitorustikke, kerkivad
treileripargid.
Meil vedas, kuna komistasime mingi kohaliku bossi otsa.
See tagas korraliku söögi töölissööklas, pesemisvõimalused, puhkehetked
ning prill-lauaga sooja kempsu. Elu nagu lill nüüd!
Üritasime edasi ranniku poole trügida, et jõuda soovitud sihtmärgi -
Harashavei juurde.
Kahjuks polnud sinnaminekuks maastikuolud soodsad ning masinadki liiga
katki meil.
Sestap otsustasime, et ei hakka varuosasid ära ootama ning pöörame otsa
ümber.
Ees ootab veel viis päeva lumist põrgut - kuigi just läbisime sama
marsruudi, siis vahepealsed tuisud ja tormid on tee taas ära kaotanud.
Seega tuleb kõik uuesti läbi teha: rajaleidmine, tee rajamine, vintsimine,
kaevamine, lükkamine-tõmbamine, kütuseotsimine jne.
Ehk siis kõik see, millest eelmises postituses juttu oli.
Ning ka levist oleme taas ca 5 päeva eemal, seega ei maksa Eestis esialgu
paanitseda kui kaardil meie edasiliikumist näha pole ning telefonid ei
vasta.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Tegu peaks olema maailma ühe suurima gaasimaardlaga, mida Gazprom arendab.
Kõikjal püstitatakse puurtorne, paigaldatakse gaasitorustikke, kerkivad
treileripargid.
Meil vedas, kuna komistasime mingi kohaliku bossi otsa.
See tagas korraliku söögi töölissööklas, pesemisvõimalused, puhkehetked
ning prill-lauaga sooja kempsu. Elu nagu lill nüüd!
Üritasime edasi ranniku poole trügida, et jõuda soovitud sihtmärgi -
Harashavei juurde.
Kahjuks polnud sinnaminekuks maastikuolud soodsad ning masinadki liiga
katki meil.
Sestap otsustasime, et ei hakka varuosasid ära ootama ning pöörame otsa
ümber.
Ees ootab veel viis päeva lumist põrgut - kuigi just läbisime sama
marsruudi, siis vahepealsed tuisud ja tormid on tee taas ära kaotanud.
Seega tuleb kõik uuesti läbi teha: rajaleidmine, tee rajamine, vintsimine,
kaevamine, lükkamine-tõmbamine, kütuseotsimine jne.
Ehk siis kõik see, millest eelmises postituses juttu oli.
Ning ka levist oleme taas ca 5 päeva eemal, seega ei maksa Eestis esialgu
paanitseda kui kaardil meie edasiliikumist näha pole ning telefonid ei
vasta.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
8.2.13
16. Päev
Üle paljude päevade taas raport toimunust.
Alustagem sellest, et oleme küll elus, aga mitte just kõige paremas olukorras.
Julm tundra ja karmid ilmastikuolud on meiega oma töö teinud...
Vaheoeal polnud ka päevade viisi levi, mistõttu blogi täiendamata jäi.
Kuna tagasitee kulgeb sama marsruuti pidi, siis ei pruugi järgmisedblogikanded samuti niipea tulla.
Ent kõigest järjekorras.
Salehardis puhkasime poolteist päeva, alates kümnenda päeva õhtust.
Tutvusime linnaga, käisime mammutimuuseumis, lasime jäälinnas liugu, vaatasime 501. raudteeliini mälestusvedurit, tegime sauna ja magasime ehitusmaterjalide poes.
Lisaks - nagu ikka - remontisime autosid.
Tomi auto tuttuued rooliotsad olid külmaga hapraks läinud ning purunenud. Margo sai uue antenni ja rahvas kõvasti moraali juurde.
Kaheteistkümnenda päeva hommikul asusime teele Jamali poolsaare tippu vallutama.
Seegi on tegevus, millega eestlased taolisel viisil pole varem hakkama saanud.
Ilm oli kena, päike säras ja suisa kõrvetas kui autoakna lahti tegid. Temperatuuri paarkümmend miinuskraadi. Kõik tundus ilus.
Piirivalve tsoonide load olid olemas ning veeresime mõnusalt piki talviseid teid põhja poole.
Vahepeal ehmatasime paari tee ääres kükitanud kamzajuhti (arvasime, et masinad kraavis ja meestel abi vaja, tegelikult vennad aga hoopis s*tusid autode varjus), einestasime siniste järvede ääres, lasime autodega järvejääl liugu.
Ühed vastutulijad küsisid: "Võ shto? Paris-Dakar?". Meie vastus: "Net, Estonia-Rossija!".
Tankisime teelejäänud laagriplatsil ning jäime samasse ööbima. Mõned tahtsid küll veel edasi sõita, aga unesoov oli suurem.
See oli viga
Öösel tõusis purgaa.
Kolmeteistkümnendal hommikul silmi avades nägime vaid autodest mööda tuhisevat lund.
Nähtavus vaid paar meetrit, lumi tuiskas hetkega eessõitva auto jäljed täis. Varasemaid rööpaid, mis zimniku ainsaks tähiseks, polnud ollagi. Lisaks kottpimedus.
Kes viibisid mõned aastad tagasi Padaorus, kus ca 600 läänelikult saamatut eestlast end ööpäevaks lumevangi jätta suutsid, need võivad vaatepilti ette kujutada. Ülejäänud vaadaku filmi "Day after tomorrow".
Iga natukese aja tagant jäi mõni masin kinni, mida siis vintsiti või veeto välja.
Autodest välja tulnud inimesed kõikusid tuules, peenike lumetolm pressis end kõikjale - riiete vahele, autodesse, mootorisse, snorklisse.
Autoaknad jäätusid ning isegi kui nähtavus oleks väljas normaalne olnud, siis välja poleks ikka näinud.
Sõitsime tuulega võidu - aga tuul osutus kiiremaks. Meie liikumiskiiruseks oli keskmiselt 10 km/h. Tuulel rohkem.
Päikesetõus palju paremaks olusid ei muutnud. Nähtavus endiselt sama kehv, ainult must sein asendus valgega.
Kuskil meist paremal pidi GPSi järgi mingi tee jooksma, aga me ei leidnud sellest märkigi.
Ja teekond jätkus, läbi tuisu ning tormi üha edasi põhja suunas.
Sattusime lumme kinni jäänud veoki peale, mille kastis seisis Land Cruiser 100.
Rekka kabiin oli tühi, masina kõrval vedeles kaks tühja viinapudelit.
Küllap vennad jõid kinni jäädes viinavarud ära ning sammusid siis tundrasse uue joogi järele.
Võimalik, et varsti satume ka mõne käigult külmunud rekkamehe peale.
Taaskord lumes kinni olles tõstatus küsimus, et kas põhjagaasiga sõitmine tähendab seda, et siis jääb garanteeritult põhja peale kinni?
Möödaminnes tõmbasime hangedest välja eksinud Kamazi, mis ülejäänud kolonnist maha oli jäänud. Päästsime vähemalt need vennikesed viina järele jalutamisest.
Siberis kehtib reegel, et hädasolijaid maha ei jäeta. Sest kunagi ei tea, et millal endal abi vaja võib minna.
Lõpuks kütusekolonniga kohtudes selgus jutuajamisest, et sel aastal praktiliselt mingit liiklust Jamalile viival taliteel ei toimu. Seetõttu pole ka ime, et teeolud nii kehvad on.
Ja mida edasi, seda karmimaks läks. Hiigelhanged, tuisuvaalud, ootamatud augud lumes, jõesängid jne - polnud just naljaasi edasi pressida end.
Mitu päeva olime "kaardilt väljas" - seda igas mõttes.
Polnud levi ega korralikke kaarte, rada kadus järjekindlalt eest jne.
Meie asukohta näeb vahelduva eduga:
www.g4s.ee/4x4reisid
Ka meie unistused on muutunud märksa realistlikumaks.
Rait: "Saaks kolm kiltsagi sõita, ilma et kinni jääks!".
Praegu pole üle 1,8 kilomeetri jutti sõita saanud.
Üksikud vastutulevad kamzajuhid vaatavad meid iga kord pika pilguga, küsivad, et mida me siit otsime ja tõdevad, et oleme hullud (tugevalt tsenseeritud tõlge).
Juba paar päeva on tunne nagu tudengil - päevaseks toiduratsiooniks on pakk kiirnuudleid, paar võikut ja mõned õlled.
Seda küll mitte õppelaenuvõlgnevuse tõttu, vaid kuna mis sisse on läinud, see peab ka välja tulema. Purgaaga hangede vahel kükitada pole aga sugugi meeldiv.
Tundub sedasi, et kui keskmine eestlane unistab Hurgadhas puhkamisest, siis meie puhkame Purgadhas.
Möödusid tunnid, ilm muutus järjest hullemaks.
Ööbida kannatas vaid kõrgetel platooharjadel läbilõikava tuule käes, madalamates kohtades tuisanuks lumi autod katusteni hangedesse.
Neljateistkümnenda päeva hommikul sõitis Raidi autol rehv velje pealt maha, Margo autol ei taha tagadiffer funktsioneerida (töötab vahelduva eduga).
Tegime otsuse edaspidi pool tundi hiljem ärgata/startida, et säästa endid mõttetust hommikupimeduses rapsimisest.
Eesti offroadihundid naeravad meid välja kui näevad pärast videolt, kuidas 5 cm kaupa end hangedest läbi jõnksutame, et edasi saada. Ja seda kilomeetrite kaupa.
Meie naerame aga pärast välja need, kes ülbelt jõuga läbi tundralume murda üritavad ning siis lootusetult sees istuvad.
Lumi tundras on midagi hoopis muud kui Eestis ning ega meilegi need kogemused kiirelt tulnud, isegi hoolimata vene maastikusõitjatelt saadud koolitusest.
Praegu aga suisa lust jälgida kuidas õppust on võetud.
Kuigi jah, nagu varasemalt mainitud, käime meiegi iga natukese aja tagant lumes. Ühe sellise väljatõmbamise käigus irdus Tomi auto küljest konks ning seekel koos köiega lendas Patrolile tagant sisse.
Raidi ja Tomi autol purunesid esemesed poolteljed või veovõllid või stabika otsad või midagi sealkandis. Igal juhul on mõlemad masinad keset lumetormi sandid ja pooleldi liikumisvõimetud.
Tomi oma vahepeal suisa seisis, kuni ratas alt kruviti ja vildiga miskit tihendati.
Pärast korduvaid peatusi ja rataste altkruvimisi selgus, et katki on veovõllid mõlemal autol.
Aga silmapiiril nägime vilksamas rongi.
Rong, see tähendab lootust.
Lootus aga tähendab uljust.
Uljus omakorda aga tähendab...
Lõpuks kolistasime nagu kamp haavatud sõjaveterane kütusekolonni sabas, 10 km/h, lootusega jõuda lähimasse asustatud punkti, kus masinatele veidigi eluvaimu sisse puhuda.
Kuid kogu see läbitud tee tuleb ju veel ka tagasi sõita...
Ning mõnedki meist pole veel kaotanud lootust murda jätkuvalt edasi põhja poole.
Keset ööd saime rajalt võetud ühe kütusetankla, kust kõik me paagid ja kanistrid (ca 400 liitrit) täis tangiti valemiga: 20 rubla/liiter miinus 80 liitrit (tüdrukute kaubeldud tasuta diil) miinus 2 suitsuvorsti miinus 2 pakki suitsu miinus paar lonksu Strohi.
Paar päeva tagasi oli sama vahemaa (meie eesmärk Salehard-Jamal) läbitav 1 päevaga, praegu on purgaa ja aega kulub 5 päeva vähemalt.
Meie raskeim lõik (mis vaja ka uuesti läbida) pidavat olema kõige karmim Salehardist Jamali. Seal surevat iga talv palju rekkajuhte, kes lumme kinni jäävad ning surnuks külmuvad. Nende rekkad on ühtlasi ka nende hauakivid - ja tundra kubiseb mahajäetud tehnikast.
Ning raudteeliin, millega paralleelselt liigume, kuulub Gazpromile. Konkureerivad naftafirmad peavad oma tehnikat maismaad mööda rekkadega vedama, sellest ka inimkaod karmis tundras.
Kõige hullemad kuud ilmastiku poolest aga alles tulevad - märts ja aprill. Ent needki pole meist enam kaugel...
Juba viimased paar ööd on ka virmalised taevas kumanud - sedavõrd tugevad, et neid näeb isegi läbi maapinnal mässava tuisu ja tormi.
Viieteistkümnes ekdpeditsioonipäev algas nagu enamus teisi.
Lõuna paiku tõmbas üks kütuseveok Kristo auto vintsi katki.
Päevateekond sinka-vonka oli selleks hetkeks 25 km, lähima asulanu linnulennult ca 85 km, sinka-vonka aga vähemalt 3x rohkem.
Ääretu lumevälja serval seistes tekkis tunne nagu Jääaja multika oraval, kes õnnetult lõputut valget maastikku vaatles, endal viimane õllepurk süles, mida ära ka ei julge juua, kuna ei tea, kas või millal uue saab.
Või siis tsiteerides Väintsi: "Ees paistab palju valget jama!".
Ja nii ta läks...läbi päevade...pool tundi lume peal kulgemist...vaid veidi puksimist, ei ühtegi tõsisemat kinnijäämist...optimism ja tempo tõusis...ning siis selline auk, et kõik neli masinat pool tundi või rohkem põhjalikult kinni istusid...vintsides, lükates, tõmmates, kaevates, puksides...optimism langes kiiremini kui temperatuur Novaja-Zemljal...
Toit samahästi kui otsas (vähemalt pole probleemi hange taga kükitamisega), joogivesi otsas (kaob ka probleem hange taga seismisega), kanistrid on täidetud lumega, vaatame näljase pilguga iga möödalippavat polaarjänest.
Põhjagaasi propageerimise tõttu põrkas Patrol pimedas lume all peidus oleva paneeli pihta, tulemuseks mõlemad vasakpoolsed rehvid purud ning vasak esiamort katki.
Moraalilangus on märgatav.
Kuueteistkümnes hommik saabus Gazpromi raudteejaama perroonil.
Läbi öö lohistasime end sinna ning suureks rõõmuks saime autod tangitud ning joogivee varud täiendatud.
Ööpimeduses kanistritega edasi-tagasi jooksmine garanteeris magusa une kuni varavalgeni.
Eelmise päeva kilometraazhiks jäigi ca 25 km, lähima asulani, kuhu varuosad tellida saime, jääb endiselt veel ca 80+ kilomeetrit.
Ega keegi täpselt ei teagi, palju maad jäänud, enamus numbreid on puhtalt oletuslikud ning sõltuvad marsruudist, mida endile ise jõuga murda suudame.
Hommikul selgus, et ka Kristo auto üks rehv on paras pastel. Eelmistel päevadel sai seda pumbatud iga paari tunni tagant, praegu ei piisa sellestki.
Situatsioon on selline, et kui me oleksime film riigitelevisioonis, siis praegusel momendil jookseks subtiitrite asemel tekst "vulgaarne tõlkimatu sõim vene keeles".
Saime paarsada meetrit sõita - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Paarsada meetrit sõitu - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Jne. Jne. Jne.
Selle asemel, et rekkakolonni sabas rahulikult tiksuda, ajasime ikka jäärapäiselt neist ette.
Ning seejärel - vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Kuigi Kamzade kolonni kiirus oli meist ca 2x aeglasem, jõudsid nad meist ikka alati mööda kui järjekordses hanges lund autode eest loopisime.
Päeva lõpuks, nagu elu näitas, jäi võitjaks ikkagi rahulikumalt kulgeja.
Sellal kui meie kiirendades arutult kütust põletasime, roomas hommikul hiljem startinud veokitekolonn õhtul enne meid laagriplatsile.
Ei võtnud me karvavõrdki õppust varasemate päevade õppetundidest.
Otse lõikama harjunud eestlastele on arusaamatu, et miks tee tundras sinka-vonka kulgeb, mitte sirgjoones nagu Tallinn-Tartu maantee.
See ei taha kuidagi kohale jõuda, et isegi Venemaal on igal asjal oma põhjus.
Ning see põhjus selgub tavaliselt alati kui sinka-vonka lõik läbi saab: otse sõites oleks ette jäänud läbimatu jõesäng, lummetuisanud org, sügav kuristik vms.
Mõnigi kord kogesime neid kohti ka vahetult.
Aga sellestki õppetunnist õppust ei võeta - iga uue sinka-vonka alguses tõuseb elav arutelu, et "võiks ju otse tõmmata".
See, kes väitis, et homo sapiensi eristab teistest liikidest õppimisvõime - see eksis ilmselgelt väga rängalt...
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
16. päev
Üle paljude päevade taas raport toimunust.
Alustagem sellest, et oleme küll elus, aga mitte just kõige paremas
olukorras.
Julm tundra ja karmid ilmastikuolud on meiega oma töö teinud...
Vaheoeal polnud ka päevade viisi levi, mistõttu blogi täiendamata jäi.
Kuna tagasitee kulgeb sama marsruuti pidi, siis ei pruugi
järgmisedblogikanded samuti niipea tulla.
Ent kõigest järjekorras.
Salehardis puhkasime poolteist päeva, alates kümnenda päeva õhtust.
Tutvusime linnaga, käisime mammutimuuseumis, lasime jäälinnas liugu,
vaatasime 501. raudteeliini mälestusvedurit, tegime sauna ja magasime
ehitusmaterjalide poes.
Lisaks - nagu ikka - remontisime autosid.
Tomi auto tuttuued rooliotsad olid külmaga hapraks läinud ning purunenud.
Margo sai uue antenni ja rahvas kõvasti moraali juurde.
Kaheteistkümnenda päeva hommikul asusime teele Jamali poolsaare tippu
vallutama.
Seegi on tegevus, millega eestlased taolisel viisil pole varem hakkama
saanud.
Ilm oli kena, päike säras ja suisa kõrvetas kui autoakna lahti tegid.
Temperatuuri paarkümmend miinuskraadi. Kõik tundus ilus.
Piirivalve tsoonide load olid olemas ning veeresime mõnusalt piki
talviseid teid põhja poole.
Vahepeal ehmatasime paari tee ääres kükitanud kamzajuhti (arvasime, et
masinad kraavis ja meestel abi vaja, tegelikult vennad aga hoopis s*tusid
autode varjus), einestasime siniste järvede ääres, lasime autodega
järvejääl liugu.
Ühed vastutulijad küsisid: "Võ shto? Paris-Dakar?". Meie vastus: "Net,
Estonia-Rossija!".
Tankisime teelejäänud laagriplatsil ning jäime samasse ööbima. Mõned
tahtsid küll veel edasi sõita, aga unesoov oli suurem.
See oli viga
Öösel tõusis purgaa.
Kolmeteistkümnendal hommikul silmi avades nägime vaid autodest mööda
tuhisevat lund.
Nähtavus vaid paar meetrit, lumi tuiskas hetkega eessõitva auto jäljed
täis. Varasemaid rööpaid, mis zimniku ainsaks tähiseks, polnud ollagi.
Lisaks kottpimedus.
Kes viibisid mõned aastad tagasi Padaorus, kus ca 600 läänelikult saamatut
eestlast end ööpäevaks lumevangi jätta suutsid, need võivad vaatepilti
ette kujutada. Ülejäänud vaadaku filmi "Day after tomorrow".
Iga natukese aja tagant jäi mõni masin kinni, mida siis vintsiti või veeto
välja.
Autodest välja tulnud inimesed kõikusid tuules, peenike lumetolm pressis
end kõikjale - riiete vahele, autodesse, mootorisse, snorklisse.
Autoaknad jäätusid ning isegi kui nähtavus oleks väljas normaalne olnud,
siis välja poleks ikka näinud.
Sõitsime tuulega võidu - aga tuul osutus kiiremaks. Meie liikumiskiiruseks
oli keskmiselt 10 km/h. Tuulel rohkem.
Päikesetõus palju paremaks olusid ei muutnud. Nähtavus endiselt sama kehv,
ainult must sein asendus valgega.
Kuskil meist paremal pidi GPSi järgi mingi tee jooksma, aga me ei leidnud
sellest märkigi.
Ja teekond jätkus, läbi tuisu ning tormi üha edasi põhja suunas.
Sattusime lumme kinni jäänud veoki peale, mille kastis seisis Land Cruiser
100.
Rekka kabiin oli tühi, masina kõrval vedeles kaks tühja viinapudelit.
Küllap vennad jõid kinni jäädes viinavarud ära ning sammusid siis
tundrasse uue joogi järele.
Võimalik, et varsti satume ka mõne käigult külmunud rekkamehe peale.
Taaskord lumes kinni olles tõstatus küsimus, et kas põhjagaasiga sõitmine
tähendab seda, et siis jääb garanteeritult põhja peale kinni?
Möödaminnes tõmbasime hangedest välja eksinud Kamazi, mis ülejäänud
kolonnist maha oli jäänud. Päästsime vähemalt need vennikesed viina järele
jalutamisest.
Siberis kehtib reegel, et hädasolijaid maha ei jäeta. Sest kunagi ei tea,
et millal endal abi vaja võib minna.
Lõpuks kütusekolonniga kohtudes selgus jutuajamisest, et sel aastal
praktiliselt mingit liiklust Jamalile viival taliteel ei toimu. Seetõttu
pole ka ime, et teeolud nii kehvad on.
Ja mida edasi, seda karmimaks läks. Hiigelhanged, tuisuvaalud, ootamatud
augud lumes, jõesängid jne - polnud just naljaasi edasi pressida end.
Mitu päeva olime "kaardilt väljas" - seda igas mõttes.
Polnud levi ega korralikke kaarte, rada kadus järjekindlalt eest jne.
Meie asukohta näeb vahelduva eduga:
www.g4s.ee/4x4reisid
Ka meie unistused on muutunud märksa realistlikumaks.
Rait: "Saaks kolm kiltsagi sõita, ilma et kinni jääks!".
Praegu pole üle 1,8 kilomeetri jutti sõita saanud.
Üksikud vastutulevad kamzajuhid vaatavad meid iga kord pika pilguga,
küsivad, et mida me siit otsime ja tõdevad, et oleme hullud (tugevalt
tsenseeritud tõlge).
Juba paar päeva on tunne nagu tudengil - päevaseks toiduratsiooniks on
pakk kiirnuudleid, paar võikut ja mõned õlled.
Seda küll mitte õppelaenuvõlgnevuse tõttu, vaid kuna mis sisse on läinud,
see peab ka välja tulema. Purgaaga hangede vahel kükitada pole aga sugugi
meeldiv.
Tundub sedasi, et kui keskmine eestlane unistab Hurgadhas puhkamisest,
siis meie puhkame Purgadhas.
Möödusid tunnid, ilm muutus järjest hullemaks.
Ööbida kannatas vaid kõrgetel platooharjadel läbilõikava tuule käes,
madalamates kohtades tuisanuks lumi autod katusteni hangedesse.
Neljateistkümnenda päeva hommikul sõitis Raidi autol rehv velje pealt
maha, Margo autol ei taha tagadiffer funktsioneerida (töötab vahelduva
eduga).
Tegime otsuse edaspidi pool tundi hiljem ärgata/startida, et säästa endid
mõttetust hommikupimeduses rapsimisest.
Eesti offroadihundid naeravad meid välja kui näevad pärast videolt, kuidas
5 cm kaupa end hangedest läbi jõnksutame, et edasi saada. Ja seda
kilomeetrite kaupa.
Meie naerame aga pärast välja need, kes ülbelt jõuga läbi tundralume murda
üritavad ning siis lootusetult sees istuvad.
Lumi tundras on midagi hoopis muud kui Eestis ning ega meilegi need
kogemused kiirelt tulnud, isegi hoolimata vene maastikusõitjatelt saadud
koolitusest.
Praegu aga suisa lust jälgida kuidas õppust on võetud.
Kuigi jah, nagu varasemalt mainitud, käime meiegi iga natukese aja tagant
lumes. Ühe sellise väljatõmbamise käigus irdus Tomi auto küljest konks
ning seekel koos köiega lendas Patrolile tagant sisse.
Raidi ja Tomi autol purunesid esemesed poolteljed või veovõllid või
stabika otsad või midagi sealkandis. Igal juhul on mõlemad masinad keset
lumetormi sandid ja pooleldi liikumisvõimetud.
Tomi oma vahepeal suisa seisis, kuni ratas alt kruviti ja vildiga miskit
tihendati.
Pärast korduvaid peatusi ja rataste altkruvimisi selgus, et katki on
veovõllid mõlemal autol.
Aga silmapiiril nägime vilksamas rongi.
Rong, see tähendab lootust.
Lootus aga tähendab uljust.
Uljus omakorda aga tähendab...
Lõpuks kolistasime nagu kamp haavatud sõjaveterane kütusekolonni sabas, 10
km/h, lootusega jõuda lähimasse asustatud punkti, kus masinatele veidigi
eluvaimu sisse puhuda.
Kuid kogu see läbitud tee tuleb ju veel ka tagasi sõita...
Ning mõnedki meist pole veel kaotanud lootust murda jätkuvalt edasi põhja
poole.
Keset ööd saime rajalt võetud ühe kütusetankla, kust kõik me paagid ja
kanistrid (ca 400 liitrit) täis tangiti valemiga: 20 rubla/liiter miinus
80 liitrit (tüdrukute kaubeldud tasuta diil) miinus 2 suitsuvorsti miinus
2 pakki suitsu miinus paar lonksu Strohi.
Paar päeva tagasi oli sama vahemaa (meie eesmärk Salehard-Jamal) läbitav 1
päevaga, praegu on purgaa ja aega kulub 5 päeva vähemalt.
Meie raskeim lõik (mis vaja ka uuesti läbida) pidavat olema kõige karmim
Salehardist Jamali. Seal surevat iga talv palju rekkajuhte, kes lumme
kinni jäävad ning surnuks külmuvad. Nende rekkad on ühtlasi ka nende
hauakivid - ja tundra kubiseb mahajäetud tehnikast.
Ning raudteeliin, millega paralleelselt liigume, kuulub Gazpromile.
Konkureerivad naftafirmad peavad oma tehnikat maismaad mööda rekkadega
vedama, sellest ka inimkaod karmis tundras.
Kõige hullemad kuud ilmastiku poolest aga alles tulevad - märts ja aprill.
Ent needki pole meist enam kaugel...
Juba viimased paar ööd on ka virmalised taevas kumanud - sedavõrd tugevad,
et neid näeb isegi läbi maapinnal mässava tuisu ja tormi.
Viieteistkümnes ekdpeditsioonipäev algas nagu enamus teisi.
Lõuna paiku tõmbas üks kütuseveok Kristo auto vintsi katki.
Päevateekond sinka-vonka oli selleks hetkeks 25 km, lähima asulanu
linnulennult ca 85 km, sinka-vonka aga vähemalt 3x rohkem.
Ääretu lumevälja serval seistes tekkis tunne nagu Jääaja multika oraval,
kes õnnetult lõputut valget maastikku vaatles, endal viimane õllepurk
süles, mida ära ka ei julge juua, kuna ei tea, kas või millal uue saab.
Või siis tsiteerides Väintsi: "Ees paistab palju valget jama!".
Ja nii ta läks...läbi päevade...pool tundi lume peal kulgemist...vaid
veidi puksimist, ei ühtegi tõsisemat kinnijäämist...optimism ja tempo
tõusis...ning siis selline auk, et kõik neli masinat pool tundi või rohkem
põhjalikult kinni istusid...vintsides, lükates, tõmmates, kaevates,
puksides...optimism langes kiiremini kui temperatuur Novaja-Zemljal...
Toit samahästi kui otsas (vähemalt pole probleemi hange taga
kükitamisega), joogivesi otsas (kaob ka probleem hange taga seismisega),
kanistrid on täidetud lumega, vaatame näljase pilguga iga möödalippavat
polaarjänest.
Põhjagaasi propageerimise tõttu põrkas Patrol pimedas lume all peidus
oleva paneeli pihta, tulemuseks mõlemad vasakpoolsed rehvid purud ning
vasak esiamort katki.
Moraalilangus on märgatav.
Kuueteistkümnes hommik saabus Gazpromi raudteejaama perroonil.
Läbi öö lohistasime end sinna ning suureks rõõmuks saime autod tangitud
ning joogivee varud täiendatud.
Ööpimeduses kanistritega edasi-tagasi jooksmine garanteeris magusa une
kuni varavalgeni.
Eelmise päeva kilometraazhiks jäigi ca 25 km, lähima asulani, kuhu
varuosad tellida saime, jääb endiselt veel ca 80+ kilomeetrit.
Ega keegi täpselt ei teagi, palju maad jäänud, enamus numbreid on puhtalt
oletuslikud ning sõltuvad marsruudist, mida endile ise jõuga murda
suudame.
Hommikul selgus, et ka Kristo auto üks rehv on paras pastel. Eelmistel
päevadel sai seda pumbatud iga paari tunni tagant, praegu ei piisa
sellestki.
Situatsioon on selline, et kui me oleksime film riigitelevisioonis, siis
praegusel momendil jookseks subtiitrite asemel tekst "vulgaarne tõlkimatu
sõim vene keeles".
Saime paarsada meetrit sõita - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised,
puksimised.
Paarsada meetrit sõitu - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Jne. Jne. Jne.
Selle asemel, et rekkakolonni sabas rahulikult tiksuda, ajasime ikka
jäärapäiselt neist ette.
Ning seejärel - vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Kuigi Kamzade kolonni kiirus oli meist ca 2x aeglasem, jõudsid nad meist
ikka alati mööda kui järjekordses hanges lund autode eest loopisime.
Päeva lõpuks, nagu elu näitas, jäi võitjaks ikkagi rahulikumalt kulgeja.
Sellal kui meie kiirendades arutult kütust põletasime, roomas hommikul
hiljem startinud veokitekolonn õhtul enne meid laagriplatsile.
Ei võtnud me karvavõrdki õppust varasemate päevade õppetundidest.
Otse lõikama harjunud eestlastele on arusaamatu, et miks tee tundras
sinka-vonka kulgeb, mitte sirgjoones nagu Tallinn-Tartu maantee.
See ei taha kuidagi kohale jõuda, et isegi Venemaal on igal asjal oma põhjus.
Ning see põhjus selgub tavaliselt alati kui sinka-vonka lõik läbi saab:
otse sõites oleks ette jäänud läbimatu jõesäng, lummetuisanud org, sügav
kuristik vms.
Mõnigi kord kogesime neid kohti ka vahetult.
Aga sellestki õppetunnist õppust ei võeta - iga uue sinka-vonka alguses
tõuseb elav arutelu, et "võiks ju otse tõmmata".
See, kes väitis, et homo sapiensi eristab teistest liikidest õppimisvõime
- see eksis ilmselgelt väga rängalt...
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Alustagem sellest, et oleme küll elus, aga mitte just kõige paremas
olukorras.
Julm tundra ja karmid ilmastikuolud on meiega oma töö teinud...
Vaheoeal polnud ka päevade viisi levi, mistõttu blogi täiendamata jäi.
Kuna tagasitee kulgeb sama marsruuti pidi, siis ei pruugi
järgmisedblogikanded samuti niipea tulla.
Ent kõigest järjekorras.
Salehardis puhkasime poolteist päeva, alates kümnenda päeva õhtust.
Tutvusime linnaga, käisime mammutimuuseumis, lasime jäälinnas liugu,
vaatasime 501. raudteeliini mälestusvedurit, tegime sauna ja magasime
ehitusmaterjalide poes.
Lisaks - nagu ikka - remontisime autosid.
Tomi auto tuttuued rooliotsad olid külmaga hapraks läinud ning purunenud.
Margo sai uue antenni ja rahvas kõvasti moraali juurde.
Kaheteistkümnenda päeva hommikul asusime teele Jamali poolsaare tippu
vallutama.
Seegi on tegevus, millega eestlased taolisel viisil pole varem hakkama
saanud.
Ilm oli kena, päike säras ja suisa kõrvetas kui autoakna lahti tegid.
Temperatuuri paarkümmend miinuskraadi. Kõik tundus ilus.
Piirivalve tsoonide load olid olemas ning veeresime mõnusalt piki
talviseid teid põhja poole.
Vahepeal ehmatasime paari tee ääres kükitanud kamzajuhti (arvasime, et
masinad kraavis ja meestel abi vaja, tegelikult vennad aga hoopis s*tusid
autode varjus), einestasime siniste järvede ääres, lasime autodega
järvejääl liugu.
Ühed vastutulijad küsisid: "Võ shto? Paris-Dakar?". Meie vastus: "Net,
Estonia-Rossija!".
Tankisime teelejäänud laagriplatsil ning jäime samasse ööbima. Mõned
tahtsid küll veel edasi sõita, aga unesoov oli suurem.
See oli viga
Öösel tõusis purgaa.
Kolmeteistkümnendal hommikul silmi avades nägime vaid autodest mööda
tuhisevat lund.
Nähtavus vaid paar meetrit, lumi tuiskas hetkega eessõitva auto jäljed
täis. Varasemaid rööpaid, mis zimniku ainsaks tähiseks, polnud ollagi.
Lisaks kottpimedus.
Kes viibisid mõned aastad tagasi Padaorus, kus ca 600 läänelikult saamatut
eestlast end ööpäevaks lumevangi jätta suutsid, need võivad vaatepilti
ette kujutada. Ülejäänud vaadaku filmi "Day after tomorrow".
Iga natukese aja tagant jäi mõni masin kinni, mida siis vintsiti või veeto
välja.
Autodest välja tulnud inimesed kõikusid tuules, peenike lumetolm pressis
end kõikjale - riiete vahele, autodesse, mootorisse, snorklisse.
Autoaknad jäätusid ning isegi kui nähtavus oleks väljas normaalne olnud,
siis välja poleks ikka näinud.
Sõitsime tuulega võidu - aga tuul osutus kiiremaks. Meie liikumiskiiruseks
oli keskmiselt 10 km/h. Tuulel rohkem.
Päikesetõus palju paremaks olusid ei muutnud. Nähtavus endiselt sama kehv,
ainult must sein asendus valgega.
Kuskil meist paremal pidi GPSi järgi mingi tee jooksma, aga me ei leidnud
sellest märkigi.
Ja teekond jätkus, läbi tuisu ning tormi üha edasi põhja suunas.
Sattusime lumme kinni jäänud veoki peale, mille kastis seisis Land Cruiser
100.
Rekka kabiin oli tühi, masina kõrval vedeles kaks tühja viinapudelit.
Küllap vennad jõid kinni jäädes viinavarud ära ning sammusid siis
tundrasse uue joogi järele.
Võimalik, et varsti satume ka mõne käigult külmunud rekkamehe peale.
Taaskord lumes kinni olles tõstatus küsimus, et kas põhjagaasiga sõitmine
tähendab seda, et siis jääb garanteeritult põhja peale kinni?
Möödaminnes tõmbasime hangedest välja eksinud Kamazi, mis ülejäänud
kolonnist maha oli jäänud. Päästsime vähemalt need vennikesed viina järele
jalutamisest.
Siberis kehtib reegel, et hädasolijaid maha ei jäeta. Sest kunagi ei tea,
et millal endal abi vaja võib minna.
Lõpuks kütusekolonniga kohtudes selgus jutuajamisest, et sel aastal
praktiliselt mingit liiklust Jamalile viival taliteel ei toimu. Seetõttu
pole ka ime, et teeolud nii kehvad on.
Ja mida edasi, seda karmimaks läks. Hiigelhanged, tuisuvaalud, ootamatud
augud lumes, jõesängid jne - polnud just naljaasi edasi pressida end.
Mitu päeva olime "kaardilt väljas" - seda igas mõttes.
Polnud levi ega korralikke kaarte, rada kadus järjekindlalt eest jne.
Meie asukohta näeb vahelduva eduga:
www.g4s.ee/4x4reisid
Ka meie unistused on muutunud märksa realistlikumaks.
Rait: "Saaks kolm kiltsagi sõita, ilma et kinni jääks!".
Praegu pole üle 1,8 kilomeetri jutti sõita saanud.
Üksikud vastutulevad kamzajuhid vaatavad meid iga kord pika pilguga,
küsivad, et mida me siit otsime ja tõdevad, et oleme hullud (tugevalt
tsenseeritud tõlge).
Juba paar päeva on tunne nagu tudengil - päevaseks toiduratsiooniks on
pakk kiirnuudleid, paar võikut ja mõned õlled.
Seda küll mitte õppelaenuvõlgnevuse tõttu, vaid kuna mis sisse on läinud,
see peab ka välja tulema. Purgaaga hangede vahel kükitada pole aga sugugi
meeldiv.
Tundub sedasi, et kui keskmine eestlane unistab Hurgadhas puhkamisest,
siis meie puhkame Purgadhas.
Möödusid tunnid, ilm muutus järjest hullemaks.
Ööbida kannatas vaid kõrgetel platooharjadel läbilõikava tuule käes,
madalamates kohtades tuisanuks lumi autod katusteni hangedesse.
Neljateistkümnenda päeva hommikul sõitis Raidi autol rehv velje pealt
maha, Margo autol ei taha tagadiffer funktsioneerida (töötab vahelduva
eduga).
Tegime otsuse edaspidi pool tundi hiljem ärgata/startida, et säästa endid
mõttetust hommikupimeduses rapsimisest.
Eesti offroadihundid naeravad meid välja kui näevad pärast videolt, kuidas
5 cm kaupa end hangedest läbi jõnksutame, et edasi saada. Ja seda
kilomeetrite kaupa.
Meie naerame aga pärast välja need, kes ülbelt jõuga läbi tundralume murda
üritavad ning siis lootusetult sees istuvad.
Lumi tundras on midagi hoopis muud kui Eestis ning ega meilegi need
kogemused kiirelt tulnud, isegi hoolimata vene maastikusõitjatelt saadud
koolitusest.
Praegu aga suisa lust jälgida kuidas õppust on võetud.
Kuigi jah, nagu varasemalt mainitud, käime meiegi iga natukese aja tagant
lumes. Ühe sellise väljatõmbamise käigus irdus Tomi auto küljest konks
ning seekel koos köiega lendas Patrolile tagant sisse.
Raidi ja Tomi autol purunesid esemesed poolteljed või veovõllid või
stabika otsad või midagi sealkandis. Igal juhul on mõlemad masinad keset
lumetormi sandid ja pooleldi liikumisvõimetud.
Tomi oma vahepeal suisa seisis, kuni ratas alt kruviti ja vildiga miskit
tihendati.
Pärast korduvaid peatusi ja rataste altkruvimisi selgus, et katki on
veovõllid mõlemal autol.
Aga silmapiiril nägime vilksamas rongi.
Rong, see tähendab lootust.
Lootus aga tähendab uljust.
Uljus omakorda aga tähendab...
Lõpuks kolistasime nagu kamp haavatud sõjaveterane kütusekolonni sabas, 10
km/h, lootusega jõuda lähimasse asustatud punkti, kus masinatele veidigi
eluvaimu sisse puhuda.
Kuid kogu see läbitud tee tuleb ju veel ka tagasi sõita...
Ning mõnedki meist pole veel kaotanud lootust murda jätkuvalt edasi põhja
poole.
Keset ööd saime rajalt võetud ühe kütusetankla, kust kõik me paagid ja
kanistrid (ca 400 liitrit) täis tangiti valemiga: 20 rubla/liiter miinus
80 liitrit (tüdrukute kaubeldud tasuta diil) miinus 2 suitsuvorsti miinus
2 pakki suitsu miinus paar lonksu Strohi.
Paar päeva tagasi oli sama vahemaa (meie eesmärk Salehard-Jamal) läbitav 1
päevaga, praegu on purgaa ja aega kulub 5 päeva vähemalt.
Meie raskeim lõik (mis vaja ka uuesti läbida) pidavat olema kõige karmim
Salehardist Jamali. Seal surevat iga talv palju rekkajuhte, kes lumme
kinni jäävad ning surnuks külmuvad. Nende rekkad on ühtlasi ka nende
hauakivid - ja tundra kubiseb mahajäetud tehnikast.
Ning raudteeliin, millega paralleelselt liigume, kuulub Gazpromile.
Konkureerivad naftafirmad peavad oma tehnikat maismaad mööda rekkadega
vedama, sellest ka inimkaod karmis tundras.
Kõige hullemad kuud ilmastiku poolest aga alles tulevad - märts ja aprill.
Ent needki pole meist enam kaugel...
Juba viimased paar ööd on ka virmalised taevas kumanud - sedavõrd tugevad,
et neid näeb isegi läbi maapinnal mässava tuisu ja tormi.
Viieteistkümnes ekdpeditsioonipäev algas nagu enamus teisi.
Lõuna paiku tõmbas üks kütuseveok Kristo auto vintsi katki.
Päevateekond sinka-vonka oli selleks hetkeks 25 km, lähima asulanu
linnulennult ca 85 km, sinka-vonka aga vähemalt 3x rohkem.
Ääretu lumevälja serval seistes tekkis tunne nagu Jääaja multika oraval,
kes õnnetult lõputut valget maastikku vaatles, endal viimane õllepurk
süles, mida ära ka ei julge juua, kuna ei tea, kas või millal uue saab.
Või siis tsiteerides Väintsi: "Ees paistab palju valget jama!".
Ja nii ta läks...läbi päevade...pool tundi lume peal kulgemist...vaid
veidi puksimist, ei ühtegi tõsisemat kinnijäämist...optimism ja tempo
tõusis...ning siis selline auk, et kõik neli masinat pool tundi või rohkem
põhjalikult kinni istusid...vintsides, lükates, tõmmates, kaevates,
puksides...optimism langes kiiremini kui temperatuur Novaja-Zemljal...
Toit samahästi kui otsas (vähemalt pole probleemi hange taga
kükitamisega), joogivesi otsas (kaob ka probleem hange taga seismisega),
kanistrid on täidetud lumega, vaatame näljase pilguga iga möödalippavat
polaarjänest.
Põhjagaasi propageerimise tõttu põrkas Patrol pimedas lume all peidus
oleva paneeli pihta, tulemuseks mõlemad vasakpoolsed rehvid purud ning
vasak esiamort katki.
Moraalilangus on märgatav.
Kuueteistkümnes hommik saabus Gazpromi raudteejaama perroonil.
Läbi öö lohistasime end sinna ning suureks rõõmuks saime autod tangitud
ning joogivee varud täiendatud.
Ööpimeduses kanistritega edasi-tagasi jooksmine garanteeris magusa une
kuni varavalgeni.
Eelmise päeva kilometraazhiks jäigi ca 25 km, lähima asulani, kuhu
varuosad tellida saime, jääb endiselt veel ca 80+ kilomeetrit.
Ega keegi täpselt ei teagi, palju maad jäänud, enamus numbreid on puhtalt
oletuslikud ning sõltuvad marsruudist, mida endile ise jõuga murda
suudame.
Hommikul selgus, et ka Kristo auto üks rehv on paras pastel. Eelmistel
päevadel sai seda pumbatud iga paari tunni tagant, praegu ei piisa
sellestki.
Situatsioon on selline, et kui me oleksime film riigitelevisioonis, siis
praegusel momendil jookseks subtiitrite asemel tekst "vulgaarne tõlkimatu
sõim vene keeles".
Saime paarsada meetrit sõita - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised,
puksimised.
Paarsada meetrit sõitu - hanges. Vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Jne. Jne. Jne.
Selle asemel, et rekkakolonni sabas rahulikult tiksuda, ajasime ikka
jäärapäiselt neist ette.
Ning seejärel - vintsid, lükkamised, tõmbamised, puksimised.
Kuigi Kamzade kolonni kiirus oli meist ca 2x aeglasem, jõudsid nad meist
ikka alati mööda kui järjekordses hanges lund autode eest loopisime.
Päeva lõpuks, nagu elu näitas, jäi võitjaks ikkagi rahulikumalt kulgeja.
Sellal kui meie kiirendades arutult kütust põletasime, roomas hommikul
hiljem startinud veokitekolonn õhtul enne meid laagriplatsile.
Ei võtnud me karvavõrdki õppust varasemate päevade õppetundidest.
Otse lõikama harjunud eestlastele on arusaamatu, et miks tee tundras
sinka-vonka kulgeb, mitte sirgjoones nagu Tallinn-Tartu maantee.
See ei taha kuidagi kohale jõuda, et isegi Venemaal on igal asjal oma põhjus.
Ning see põhjus selgub tavaliselt alati kui sinka-vonka lõik läbi saab:
otse sõites oleks ette jäänud läbimatu jõesäng, lummetuisanud org, sügav
kuristik vms.
Mõnigi kord kogesime neid kohti ka vahetult.
Aga sellestki õppetunnist õppust ei võeta - iga uue sinka-vonka alguses
tõuseb elav arutelu, et "võiks ju otse tõmmata".
See, kes väitis, et homo sapiensi eristab teistest liikidest õppimisvõime
- see eksis ilmselgelt väga rängalt...
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
2.2.13
Kümnes päev
Ja nii läkski.
Novõi-Urangois täiendasime varusid ning edasi asusime plaan "B" kallale.
Ehk siis võtsime suuna Salehardi peale, et sealtkaudu Jamali poolsaarele trügida.
Võimalik, et teeme selle otsa koos ühe venelaste ekspeditsiooniga, ent läbirääkimised alles käivad.
Norilsk lükkus järgmisesse talve, nimetagem praegust sõitu õppetunniks ja harjutamiseks, et kuidas tundras hakkama saada. Tulevikus oleme paremini ette
valmistatud.
Vahepeal on hetk ka tänusõnade lausumiseks Tomi kaasale, kelle küpsetatud leibasid jagus kauaks ning mis maitsesid kogu aeg hääd!
Kohe Nadõm-Salehard zimniku alguses suutis Kristo auto hüppekast kergelt kraaviservasid silitada. Hiljem ka veidi tõsisemalt.
Siis tundis Tomi auto ebatervet huvi koonduslaagri kraavi vastu.
Lõpupoole maandus Margo Patrol samuti teeäärsesse lumehange.
Vintsimist ja köievedu sai tublisti.
Seda seetõttu, et Nadõm-Salehard talitee läheb üle soode ja mülgaste, suvel ei läheks sealt jänes kah läbi.
Varasema -40 asemel on poolteist päeva juba -14 olnud - tunne nagu mõnes lõunamaa sanatooriumis.
Liigume paralleelselt kitsarööpmelise raudtee jäänustega. Tegu peaks olema Stalini ajal suure hurraaga ning vangide tööjõuga alustatud raudteega nr
501/503 Salehardist Igarkasse, mis aga lõpuks mõttetuse ning liigse inimkulu tõttu Stalini surma järel pooleli jäeti. Tegu taaskord inimluudele
ehitatud teega.
Osade lõikude peal peaks endiselt seisma ka hüljatud vedurid ja vagunid, mis ehituse lõppedes jäid nagu jäid.
Taolisi, mõttetult rajatud ning miljoneid inimelusid maksma läinud poolikuid hiigelprojekte on terve Venemaa täis - oleme neid näinud nii sel
polaarsõidul kui suvisel Magadani Maailma Lõpu ekspeditsioonil www.magadan2012.blogspot.com
Praegu käib aga paralleelselt kunagise raudtee ning taliteega usin tee-ehitus - Venemaal lõpetatakse järjest ja järjekindlalt kunagisi megaprojekte,
varsti pole tõenäoliselt enam paika, kuhu autoga ligi ei saaks.
Meie sõidu ajaks on aga ilm juba nii pehmeks muutunud, et talitee osaliselt pehme ja jõgesid ületades sumpame jääsupis.
Õnnestus käi ka Stalini-aegses koonduslaagripunktis, mis paiknes 501. raudteetrassi ääres.
Okastraataiad, barakid, eraldustsoonid, peavärav jne - kõik nägi välja nagu eile alles oleks välja kolitud.
Mis ei olegi väga vale - vähemalt ühes barakis oli keegi endale eluaseme sisse seadnud.
Tõenäoliselt mõni põgenik, kellele vangilaager hingelähedaseks saanud.
Kogu zimniku vältel nägime laagrikohtasid veel kümneid - nagu ka imeilusaid loodusvaateid. Erinevalt kunagistest sunnitöövangidest oli meil võimalus
neid looduspilte ka nautida.
Vahepeal tegime ka veidi rehvisõitu - tee äärest leitud rekkaratas kinnitati köiega auto taha, kaks meest istus peale ning kihutati lume tuhinal mööda
taliteed...sõitsid saanid, sõitsid reed...
Zimnik ise oli nagu slaalomirada - üles, alla, vasakule, paremale, kraavi, välja, lumme, jääle jne..
Ja sedasi ca 280 km jutti...põnevust jagus igale kilomeetrile...nagu ka driftimist, kraavisõite, fun'i ja muid atraktsioone.
Ja lõpuks, läbi tõusva tormi jõudsime Salehardi.
Edasi ei teagi enam, mida teha.
Tahaks jäälinna näha, rohkem plaane aga pole tänaseks.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Novõi-Urangois täiendasime varusid ning edasi asusime plaan "B" kallale.
Ehk siis võtsime suuna Salehardi peale, et sealtkaudu Jamali poolsaarele trügida.
Võimalik, et teeme selle otsa koos ühe venelaste ekspeditsiooniga, ent läbirääkimised alles käivad.
Norilsk lükkus järgmisesse talve, nimetagem praegust sõitu õppetunniks ja harjutamiseks, et kuidas tundras hakkama saada. Tulevikus oleme paremini ette
valmistatud.
Vahepeal on hetk ka tänusõnade lausumiseks Tomi kaasale, kelle küpsetatud leibasid jagus kauaks ning mis maitsesid kogu aeg hääd!
Kohe Nadõm-Salehard zimniku alguses suutis Kristo auto hüppekast kergelt kraaviservasid silitada. Hiljem ka veidi tõsisemalt.
Siis tundis Tomi auto ebatervet huvi koonduslaagri kraavi vastu.
Lõpupoole maandus Margo Patrol samuti teeäärsesse lumehange.
Vintsimist ja köievedu sai tublisti.
Seda seetõttu, et Nadõm-Salehard talitee läheb üle soode ja mülgaste, suvel ei läheks sealt jänes kah läbi.
Varasema -40 asemel on poolteist päeva juba -14 olnud - tunne nagu mõnes lõunamaa sanatooriumis.
Liigume paralleelselt kitsarööpmelise raudtee jäänustega. Tegu peaks olema Stalini ajal suure hurraaga ning vangide tööjõuga alustatud raudteega nr
501/503 Salehardist Igarkasse, mis aga lõpuks mõttetuse ning liigse inimkulu tõttu Stalini surma järel pooleli jäeti. Tegu taaskord inimluudele
ehitatud teega.
Osade lõikude peal peaks endiselt seisma ka hüljatud vedurid ja vagunid, mis ehituse lõppedes jäid nagu jäid.
Taolisi, mõttetult rajatud ning miljoneid inimelusid maksma läinud poolikuid hiigelprojekte on terve Venemaa täis - oleme neid näinud nii sel
polaarsõidul kui suvisel Magadani Maailma Lõpu ekspeditsioonil www.magadan2012.blogspot.com
Praegu käib aga paralleelselt kunagise raudtee ning taliteega usin tee-ehitus - Venemaal lõpetatakse järjest ja järjekindlalt kunagisi megaprojekte,
varsti pole tõenäoliselt enam paika, kuhu autoga ligi ei saaks.
Meie sõidu ajaks on aga ilm juba nii pehmeks muutunud, et talitee osaliselt pehme ja jõgesid ületades sumpame jääsupis.
Õnnestus käi ka Stalini-aegses koonduslaagripunktis, mis paiknes 501. raudteetrassi ääres.
Okastraataiad, barakid, eraldustsoonid, peavärav jne - kõik nägi välja nagu eile alles oleks välja kolitud.
Mis ei olegi väga vale - vähemalt ühes barakis oli keegi endale eluaseme sisse seadnud.
Tõenäoliselt mõni põgenik, kellele vangilaager hingelähedaseks saanud.
Kogu zimniku vältel nägime laagrikohtasid veel kümneid - nagu ka imeilusaid loodusvaateid. Erinevalt kunagistest sunnitöövangidest oli meil võimalus
neid looduspilte ka nautida.
Vahepeal tegime ka veidi rehvisõitu - tee äärest leitud rekkaratas kinnitati köiega auto taha, kaks meest istus peale ning kihutati lume tuhinal mööda
taliteed...sõitsid saanid, sõitsid reed...
Zimnik ise oli nagu slaalomirada - üles, alla, vasakule, paremale, kraavi, välja, lumme, jääle jne..
Ja sedasi ca 280 km jutti...põnevust jagus igale kilomeetrile...nagu ka driftimist, kraavisõite, fun'i ja muid atraktsioone.
Ja lõpuks, läbi tõusva tormi jõudsime Salehardi.
Edasi ei teagi enam, mida teha.
Tahaks jäälinna näha, rohkem plaane aga pole tänaseks.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
1.2.13
Üheksas päev
Enne tundrasse minekut tegid kohalikud offroadisõitjad meile veel lumelsõidu koolitust ja teekonna raskeim etapp võis alata.
Kuna tundras on lumi mitmekihiline, siis ootabki ees lumeL sõit, mitte lumeS sõit.
Need veits eri teemad, pusid said hangedes meiegi masinad juba "õppuste" ajal.
Esimesed jõed said juba mööda jääd ületatud.
Kuna tundras on vodka rahast tähtsam valuuta, siis tankisime autod maast laeni "valuuta"varusid täis ning veereme nüüd nagu liikuvad varahoidlad edasi.
Selgus ka, et miks me Vankorneft meile läbisõidulubasid anda.
Nimelt oli mingi ekspeditsioon varasemalt need load saanud, aga neid hakati territooriumi väravas hirmsalt peedistama ning ekspeditsiooni juhil oli
seal süda üles öelnud. Ja sellest saati Vankornefti alade läbimiseks enam lubasid ei anta.
Meeldetuletuseks niipalju, et Vankornefti kaevandusterritoorium on mõõtudelt mitme Eesti suurune.
Vankornefti turvamehed irvitasid veel meid tõkkepuu juurest tagasi saates, et "teil, maastikusõitjatel, on alati varuplaan olemas". Oligi.
Lisaks peame päästeametile regulaarselt oma asukohast raporteerima, seega väga pikalt kadunuks jääda ei saaks.
Kui just karud neid ratastel konserve oma kaugetesse koobastesse lohistada ei soovi.
Ja vastutulevate autojuhtide sõnul ootavat meid ees -47 kraadi ning rohkemgi.
Ning tuul pidavat "ulguma" - see tähendab peatselt saabuvat purgaad.
Ööpimeduses ületasime polaarjoone, temperatuur üha langeb ja langeb.
Samas oleme jõudnud faasi, kus kurdetakse, et kui õues on -38 kraadi asemel -35,7, siis on "soojaks läinud".
Ning pole see tundra midagi nii tühi kui arvata võiks - pimedas kumavad igas suunas puurtornide ja ümbertöötlustehaste tuled.
Kuigi jah - ōigesse inimtühja tundrasse me alles hakkame jõudma.
Hommikul vara saime kontrollpunktist läbi ning sisenesime Lukoili tsooni.
Edasi juba puhas jääaeg ja zimnikud Norilski suunal: 700 km üle järvede ja mööda jõejääd.
Zimnikuid ja jääteid pikalt kirjeldada pole mõtet - esimesed on nagu tüüpilised jäised ja lummetuisanud põlluteed Eestis koos oma aukude ja
konarustega, teised sarnanevad mandri ja saarte vahelistele jääteedele koos oma kiirusepiirangute ning libedusega.
Erinev on aga see, et kui Eestis paistab alati miskit silmapiiril, siis siin ulatub valge väli igas suunas lõpmatuseni.
Õnn ei saa aga igavesti kesta - pärast pikka taliteedel rappumist oli keset eimiskit ees tõkkepuu. Sealt meid edasi enam ei lubatud.
Pöörasime siis rajalt kõrvale ning asusime uut teed otsima/rajama.
Rehvid lasti tühjaks ning panime üle lume minema.
Enne veel saime mõrtsukavälimusega teetööliste käest viina vastu vahetatud 80 liitrit kütust.
Vodka ja vabade naiste eest olid nood valmis meid kasvõi 90 km läbi tundra vintsima.
Ent kui nad ainult viina said, naisi aga mitte, hakati midagi rääkima fashishtidest ja 41st aastast. Ilmselgelt oli saabunud õige hetk lahkumiseks.
Teele jäi üha uusi hüljatud puurtorne, polaarrebaseid, aeg-ajalt mõni teetööliste ajutine asula, mille juurde viivad rajad aga lumme tuisanud olid.
Meeter meetri haaval liikusime läbi lume edasi, viimane kütuseostukoht püsis stabiilselt silmapiiril, keskmine kiirus oli ca 1,5 km/h...
Autod olid iga kümnekonna meetri tagant lumes kinni, jõnksutati edasi-tagasi, punnitati edasi, roniti tagasi, vintsiti ja möllati.
Kui varasematel öödel külmusid sõrmed väljas ca 30 sekundiga, siis õhtu saabudes oli tuulekülm sedavõrd tugev, et külmumiseks kulus vaid sekund.
Teisisõnu paras tundraseiklus.
Ent pärast viietunnist tugevas tuisus rassimist, mille tulemuseks oli 3 km edasi pääsemist, pöörasime otsa ümber.
Tulemuseks/põhjuseks Patroli rummuluku ülesütlemine ja Raidi jäätunud vints.
Ning loomulikult võimatud sõidutingimused, mille tulemusena autod stabiilselt iga paarikümne meetri järel kinni istusid.
Lisaks külmunud näod ja härmas habemed, jäised jäsemed ja külmast võetud ninad.
Siis järgnes veel 1 km (üks kilomeeter!) 2 h (kahe tunniga!), misjärel ots ümber pöörati, et järgmises kohas samalaadset protsessi etendada.
Jne. Jne. Jne.
Praegugi oleme jätkuvalt öises pakasest pakatavas karupees ning täpseid ideid, mida edasi teha, pole kellelgi...
...
Vahepeal jõudis saabuda hommik ning pärast ööbimist mahajäetud puurtorni jalamil nägime oma öise punnitamise mõttetust.
Tõusva päikese kiirtes paistis igas suunas "tühi liiv ja igav väli" - lumine tundra silmapiirini.
Öösel oli meid mingi loomake luuramas käinud - 5 meetri kõrguste hangede harjal paistsid jäljed ning istumiskoht.
Kolama läinud Kirjanik pakkus, et kui ta läbi sellise hange vajunuks, siis oleks teistel terve päev vintsimiseks kulunud.
Üritasime hommikul veel korra piirivalvureid pehmeks rääkida, ent tulemusteta.
Seega ei jäänud muud üle kui pettunult Norilski plaanidest loobuda.
Eesootav pakane, purgaa, ülirasked liikumistingimused, lõppev kütus, väsiv tehnika - kõik asjaolud olid meie vastu.
Järgnevalt pöördume Jamali poole, küüditatute mälestustseremoonia peame arvatavasti Vorkutas.
Norilski ja Taimõri vallutamine jääb kahjuks järgmiseks korraks.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Kuna tundras on lumi mitmekihiline, siis ootabki ees lumeL sõit, mitte lumeS sõit.
Need veits eri teemad, pusid said hangedes meiegi masinad juba "õppuste" ajal.
Esimesed jõed said juba mööda jääd ületatud.
Kuna tundras on vodka rahast tähtsam valuuta, siis tankisime autod maast laeni "valuuta"varusid täis ning veereme nüüd nagu liikuvad varahoidlad edasi.
Selgus ka, et miks me Vankorneft meile läbisõidulubasid anda.
Nimelt oli mingi ekspeditsioon varasemalt need load saanud, aga neid hakati territooriumi väravas hirmsalt peedistama ning ekspeditsiooni juhil oli
seal süda üles öelnud. Ja sellest saati Vankornefti alade läbimiseks enam lubasid ei anta.
Meeldetuletuseks niipalju, et Vankornefti kaevandusterritoorium on mõõtudelt mitme Eesti suurune.
Vankornefti turvamehed irvitasid veel meid tõkkepuu juurest tagasi saates, et "teil, maastikusõitjatel, on alati varuplaan olemas". Oligi.
Lisaks peame päästeametile regulaarselt oma asukohast raporteerima, seega väga pikalt kadunuks jääda ei saaks.
Kui just karud neid ratastel konserve oma kaugetesse koobastesse lohistada ei soovi.
Ja vastutulevate autojuhtide sõnul ootavat meid ees -47 kraadi ning rohkemgi.
Ning tuul pidavat "ulguma" - see tähendab peatselt saabuvat purgaad.
Ööpimeduses ületasime polaarjoone, temperatuur üha langeb ja langeb.
Samas oleme jõudnud faasi, kus kurdetakse, et kui õues on -38 kraadi asemel -35,7, siis on "soojaks läinud".
Ning pole see tundra midagi nii tühi kui arvata võiks - pimedas kumavad igas suunas puurtornide ja ümbertöötlustehaste tuled.
Kuigi jah - ōigesse inimtühja tundrasse me alles hakkame jõudma.
Hommikul vara saime kontrollpunktist läbi ning sisenesime Lukoili tsooni.
Edasi juba puhas jääaeg ja zimnikud Norilski suunal: 700 km üle järvede ja mööda jõejääd.
Zimnikuid ja jääteid pikalt kirjeldada pole mõtet - esimesed on nagu tüüpilised jäised ja lummetuisanud põlluteed Eestis koos oma aukude ja
konarustega, teised sarnanevad mandri ja saarte vahelistele jääteedele koos oma kiirusepiirangute ning libedusega.
Erinev on aga see, et kui Eestis paistab alati miskit silmapiiril, siis siin ulatub valge väli igas suunas lõpmatuseni.
Õnn ei saa aga igavesti kesta - pärast pikka taliteedel rappumist oli keset eimiskit ees tõkkepuu. Sealt meid edasi enam ei lubatud.
Pöörasime siis rajalt kõrvale ning asusime uut teed otsima/rajama.
Rehvid lasti tühjaks ning panime üle lume minema.
Enne veel saime mõrtsukavälimusega teetööliste käest viina vastu vahetatud 80 liitrit kütust.
Vodka ja vabade naiste eest olid nood valmis meid kasvõi 90 km läbi tundra vintsima.
Ent kui nad ainult viina said, naisi aga mitte, hakati midagi rääkima fashishtidest ja 41st aastast. Ilmselgelt oli saabunud õige hetk lahkumiseks.
Teele jäi üha uusi hüljatud puurtorne, polaarrebaseid, aeg-ajalt mõni teetööliste ajutine asula, mille juurde viivad rajad aga lumme tuisanud olid.
Meeter meetri haaval liikusime läbi lume edasi, viimane kütuseostukoht püsis stabiilselt silmapiiril, keskmine kiirus oli ca 1,5 km/h...
Autod olid iga kümnekonna meetri tagant lumes kinni, jõnksutati edasi-tagasi, punnitati edasi, roniti tagasi, vintsiti ja möllati.
Kui varasematel öödel külmusid sõrmed väljas ca 30 sekundiga, siis õhtu saabudes oli tuulekülm sedavõrd tugev, et külmumiseks kulus vaid sekund.
Teisisõnu paras tundraseiklus.
Ent pärast viietunnist tugevas tuisus rassimist, mille tulemuseks oli 3 km edasi pääsemist, pöörasime otsa ümber.
Tulemuseks/põhjuseks Patroli rummuluku ülesütlemine ja Raidi jäätunud vints.
Ning loomulikult võimatud sõidutingimused, mille tulemusena autod stabiilselt iga paarikümne meetri järel kinni istusid.
Lisaks külmunud näod ja härmas habemed, jäised jäsemed ja külmast võetud ninad.
Siis järgnes veel 1 km (üks kilomeeter!) 2 h (kahe tunniga!), misjärel ots ümber pöörati, et järgmises kohas samalaadset protsessi etendada.
Jne. Jne. Jne.
Praegugi oleme jätkuvalt öises pakasest pakatavas karupees ning täpseid ideid, mida edasi teha, pole kellelgi...
...
Vahepeal jõudis saabuda hommik ning pärast ööbimist mahajäetud puurtorni jalamil nägime oma öise punnitamise mõttetust.
Tõusva päikese kiirtes paistis igas suunas "tühi liiv ja igav väli" - lumine tundra silmapiirini.
Öösel oli meid mingi loomake luuramas käinud - 5 meetri kõrguste hangede harjal paistsid jäljed ning istumiskoht.
Kolama läinud Kirjanik pakkus, et kui ta läbi sellise hange vajunuks, siis oleks teistel terve päev vintsimiseks kulunud.
Üritasime hommikul veel korra piirivalvureid pehmeks rääkida, ent tulemusteta.
Seega ei jäänud muud üle kui pettunult Norilski plaanidest loobuda.
Eesootav pakane, purgaa, ülirasked liikumistingimused, lõppev kütus, väsiv tehnika - kõik asjaolud olid meie vastu.
Järgnevalt pöördume Jamali poole, küüditatute mälestustseremoonia peame arvatavasti Vorkutas.
Norilski ja Taimõri vallutamine jääb kahjuks järgmiseks korraks.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
30.1.13
Seitsmes päev
Pestud, k*stud, kammitud - sõidameee!
Või siis mitte...
Novõi-Urangoi linnas saime ööbida kohalikud külalistekorteris.
Peamiselt küll seetõttu, et end pesta ja autosid remontida.
Öösel juhtus aga see, et lubatud ligi -40se pakasega külmus kinni ühe auto kütusefilter (oli poolenisti vett täis, tõenäoliselt solkkütuse tõttu) ning
pool hommikut läks masina turgutamisele.
Seejärel käidi autodega pesulas, putitati hädapäraseid vigastusi, parandati rehv ning söödi kõht korralikult täis.
Edasi viib tee tundrasse, järgmise piiripunktini on ca 200 km. Seal selgub, mis suunas jätkata saame.
Öösel loodame ka virmalisi lõpuks näha nende õiges võimsuses.
Ning veel teadmiseks kodustele ja teistele huvilistele - tundras mobiilside eriti ei levi, seega ei pruugi ekspeditsioonilisi lähipäevil telefoni teel
kätte saada.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Või siis mitte...
Novõi-Urangoi linnas saime ööbida kohalikud külalistekorteris.
Peamiselt küll seetõttu, et end pesta ja autosid remontida.
Öösel juhtus aga see, et lubatud ligi -40se pakasega külmus kinni ühe auto kütusefilter (oli poolenisti vett täis, tõenäoliselt solkkütuse tõttu) ning
pool hommikut läks masina turgutamisele.
Seejärel käidi autodega pesulas, putitati hädapäraseid vigastusi, parandati rehv ning söödi kõht korralikult täis.
Edasi viib tee tundrasse, järgmise piiripunktini on ca 200 km. Seal selgub, mis suunas jätkata saame.
Öösel loodame ka virmalisi lõpuks näha nende õiges võimsuses.
Ning veel teadmiseks kodustele ja teistele huvilistele - tundras mobiilside eriti ei levi, seega ei pruugi ekspeditsioonilisi lähipäevil telefoni teel
kätte saada.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
29.1.13
Kuues päev
Jõudsime lõpuks nafta- ja gaasiväljadele.
Varahommikuses pimeduses hakkas juba kaugelt paistma hele kuma, nagu linnakuma öösiti.
Mida edasi jõudsime, seda eredamaks valgus muutus, kuni võinuks tuledeta sõita.
Viimaks paistsid puude kohal puurtorni tipus leegid, veidi eemal järgmised jne.
Nagu keegi oleks suure tordi peal kümneid küünlaid süüdanud.
Sõitsime taolisele metsas lõõmavale tõrvikule ka lähemale - päris soe hakkas.
Äärepealt oleks aga liiga palav hakanud - ootamatult ilmus puude vahelt mingi mees, kes meid kiiresti eemale peletas.
Olime nimelt sattunud ohutsooni ja kui mõni turvaametnik seda näinud oleks, siis oodanuks meid pikem selgitamine.
Üritasime hommikul ühest naftaleiukohast ka otse läbi sõita, aga laigulises vormis turvad kupatasid meid juba väravalt tagasi.
Mis tuletab meelde, et üks oluline luba jäigi saamata - Venkournefti (oli vist sellise nimega naftafirma) maardlast läbisõiduks loa saamise kohta
öeldi, et seda "ei ole, ei tule ega hakka kunagi saama".
Mõnevõrra muutub meie edasine teekond nüüd keerulisemaks, aga oleme loomingulised.
Naftafirmade linnade vaheliste teede kvaliteet muutus seinast-seina: tuttuued neljarealised kiirteed vaheldusid lagunenud asfaldilõikudega, kus autod
nagu ameerika raudteel hüplesid. Isegi tundras on siledam sõita.
Üks selline teelõik sai õhtupimeduses saatuslikuks Patroli tagumisele rehvile, mis sõidu ajal purunes...
Elust-olust veel niipalju selgituseks, et ööbime autodes, kus selleks sobivad pesad ehitatud.
Mugavusega on nagu on - vähemalt külm ei hakka...aga automootorid mürisevad öö läbi.
Sööme vastavalt võimalustele: valmistame ise õues priimustel, einestame mõnes teeäärses stolovajas või ekstreemsematel juhtudel valmivad võileivad
autos põlve peal.
Hädalisemad toimetused tehakse tanklataguses lumehanges või auto varjus.
Vahel veab ka sedavõrd, et tanklas suisa prill-laud - siis tehakse pikem peatus ning moodustub elav, punnis silmade ja ristis jalgadega järjekord.
Pesta pole juba nädal aega saanud, julgemad hõõruvad end lumega, aramad haisevad.
Temperatuur kõigub 33-35 miinuse juures, ööseks lubab aga -40 kraadi...
Saime ka esimesse suletud piiritsooni sisse, see on positiivne märk.
Kuudepikkune rindapistmine kohaliku paberimajandusega kandis siiski vilja.
Ahjah, lõpetuseks tehnikasõpradele veel nii palju, et Raidi auto alt tilgub õli ning Tom peab logisevast roolist küünte ja hammastega kinni hoidma.
Muud probleemikesed kuuluvad juba pakase juurde: hangunud pidurid, jäikus, jäätunud aknad jms.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Varahommikuses pimeduses hakkas juba kaugelt paistma hele kuma, nagu linnakuma öösiti.
Mida edasi jõudsime, seda eredamaks valgus muutus, kuni võinuks tuledeta sõita.
Viimaks paistsid puude kohal puurtorni tipus leegid, veidi eemal järgmised jne.
Nagu keegi oleks suure tordi peal kümneid küünlaid süüdanud.
Sõitsime taolisele metsas lõõmavale tõrvikule ka lähemale - päris soe hakkas.
Äärepealt oleks aga liiga palav hakanud - ootamatult ilmus puude vahelt mingi mees, kes meid kiiresti eemale peletas.
Olime nimelt sattunud ohutsooni ja kui mõni turvaametnik seda näinud oleks, siis oodanuks meid pikem selgitamine.
Üritasime hommikul ühest naftaleiukohast ka otse läbi sõita, aga laigulises vormis turvad kupatasid meid juba väravalt tagasi.
Mis tuletab meelde, et üks oluline luba jäigi saamata - Venkournefti (oli vist sellise nimega naftafirma) maardlast läbisõiduks loa saamise kohta
öeldi, et seda "ei ole, ei tule ega hakka kunagi saama".
Mõnevõrra muutub meie edasine teekond nüüd keerulisemaks, aga oleme loomingulised.
Naftafirmade linnade vaheliste teede kvaliteet muutus seinast-seina: tuttuued neljarealised kiirteed vaheldusid lagunenud asfaldilõikudega, kus autod
nagu ameerika raudteel hüplesid. Isegi tundras on siledam sõita.
Üks selline teelõik sai õhtupimeduses saatuslikuks Patroli tagumisele rehvile, mis sõidu ajal purunes...
Elust-olust veel niipalju selgituseks, et ööbime autodes, kus selleks sobivad pesad ehitatud.
Mugavusega on nagu on - vähemalt külm ei hakka...aga automootorid mürisevad öö läbi.
Sööme vastavalt võimalustele: valmistame ise õues priimustel, einestame mõnes teeäärses stolovajas või ekstreemsematel juhtudel valmivad võileivad
autos põlve peal.
Hädalisemad toimetused tehakse tanklataguses lumehanges või auto varjus.
Vahel veab ka sedavõrd, et tanklas suisa prill-laud - siis tehakse pikem peatus ning moodustub elav, punnis silmade ja ristis jalgadega järjekord.
Pesta pole juba nädal aega saanud, julgemad hõõruvad end lumega, aramad haisevad.
Temperatuur kõigub 33-35 miinuse juures, ööseks lubab aga -40 kraadi...
Saime ka esimesse suletud piiritsooni sisse, see on positiivne märk.
Kuudepikkune rindapistmine kohaliku paberimajandusega kandis siiski vilja.
Ahjah, lõpetuseks tehnikasõpradele veel nii palju, et Raidi auto alt tilgub õli ning Tom peab logisevast roolist küünte ja hammastega kinni hoidma.
Muud probleemikesed kuuluvad juba pakase juurde: hangunud pidurid, jäikus, jäätunud aknad jms.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
28.1.13
Viies päev
Remont Tjumenis näitas, et üle kupli käinud Patrol remonti ei vajanud ning teistel masinatel pingutati vaid laagreid.
Küll aga vajasid remonti mõned hilja peale jäänud osalejad...
Tasapisi hakkame ka tundrasse jõudma, mets jääb madalaks ning lund on üha rohkem.
Ning rohkem ei olegi hetkel kirjutada, põnevaks hakkab ülehomme minema.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Küll aga vajasid remonti mõned hilja peale jäänud osalejad...
Tasapisi hakkame ka tundrasse jõudma, mets jääb madalaks ning lund on üha rohkem.
Ning rohkem ei olegi hetkel kirjutada, põnevaks hakkab ülehomme minema.
Marko "Kirjanik" Kaldur
www.polaartrip2013.blogspot.com
Viies päev
Neljas päev algas heategevuse sildi all. Esmalt tõmbasime väikese sõiduauto kraavist välja, seejärel vedasime kahe maasturi jõul rekka libedast mäest
üles.
Margol oleks aeg vist teha uus ettevõte - lisaks 4x4Help.eu-le ka 4x4Help.ru.
Kuidagimoodi jõudis kell ka 2 tundi ja 10 minutit ette, seega on ajavahe Eestiga juba vähemalt 4 tundi.
Kuna õhtul nautisime "sideminister" Elveri poolt kaasa antud samakat, siis ajavahe muutumine eriti korda ei läinud.
Edasine teekond möödus politsei tähe all - ühe putka juures võeti maha üks masin, järgmise juures teine masin jne.
Peamiselt piirdus vestlus nendega aga puhtalt uudishimuga - taheti teada, et kust tuleme, kuhu läheme, miks sellise sõidu ette võtsime jne.
Aga loomulikult mainiti ka see ära, et pidevjoone ületamine on Venemaal mõrvast hullem kuritegu ning kiiruseületamise puhul võetakse load käest või
tuleb maksta 1500 rutsi.
Jekaterinburgi juures oli teeäär aga täis pikitud politseiputkasid - ning sõnum meist levis raadiosaatjate kaudu üha kaugemale, sest millegipärast meie
nelja suure masina lähenemisel kargas igast putkast politseinik välja.
Enamus neist jäid aga õnneks hiljaks ning said vaid maasturite tagatulesid imetleda.
Hämaras ületasime ka Euroopa-Aasia piiri.
Siia juurde oleks tulnud ka kommentaar peninukkide kohta, aga poliitilise korrektsuse huvides jääb see hetkel ära. Küll jõuab veel...
Aga sõidetud juba ca 3000 km, mõned kopikad alla.
Ja Patroli osas ma enam selgitada ei viitsi, et mis täpselt juhtus, sest viimased paar päeva on näidanud, et mida täpsemalt olukorda kirjeldada, seda
lollimad küsimused, kommentaarid ja hinnangud tulevad.
Hetkel istume koos kohalike rullidega mingis teeäärses stalovajas ning loodame ka hommikut näha.....
Ja blogi postitamise ajaks on imekombel hommik saabunud ning oleme Tjumenis autosid remontimas.
Marko "Kirjanik" Kaldur
üles.
Margol oleks aeg vist teha uus ettevõte - lisaks 4x4Help.eu-le ka 4x4Help.ru.
Kuidagimoodi jõudis kell ka 2 tundi ja 10 minutit ette, seega on ajavahe Eestiga juba vähemalt 4 tundi.
Kuna õhtul nautisime "sideminister" Elveri poolt kaasa antud samakat, siis ajavahe muutumine eriti korda ei läinud.
Edasine teekond möödus politsei tähe all - ühe putka juures võeti maha üks masin, järgmise juures teine masin jne.
Peamiselt piirdus vestlus nendega aga puhtalt uudishimuga - taheti teada, et kust tuleme, kuhu läheme, miks sellise sõidu ette võtsime jne.
Aga loomulikult mainiti ka see ära, et pidevjoone ületamine on Venemaal mõrvast hullem kuritegu ning kiiruseületamise puhul võetakse load käest või
tuleb maksta 1500 rutsi.
Jekaterinburgi juures oli teeäär aga täis pikitud politseiputkasid - ning sõnum meist levis raadiosaatjate kaudu üha kaugemale, sest millegipärast meie
nelja suure masina lähenemisel kargas igast putkast politseinik välja.
Enamus neist jäid aga õnneks hiljaks ning said vaid maasturite tagatulesid imetleda.
Hämaras ületasime ka Euroopa-Aasia piiri.
Siia juurde oleks tulnud ka kommentaar peninukkide kohta, aga poliitilise korrektsuse huvides jääb see hetkel ära. Küll jõuab veel...
Aga sõidetud juba ca 3000 km, mõned kopikad alla.
Ja Patroli osas ma enam selgitada ei viitsi, et mis täpselt juhtus, sest viimased paar päeva on näidanud, et mida täpsemalt olukorda kirjeldada, seda
lollimad küsimused, kommentaarid ja hinnangud tulevad.
Hetkel istume koos kohalike rullidega mingis teeäärses stalovajas ning loodame ka hommikut näha.....
Ja blogi postitamise ajaks on imekombel hommik saabunud ning oleme Tjumenis autosid remontimas.
Marko "Kirjanik" Kaldur
26.1.13
Kolmas päev
Ülejäänud osa teisest päevast möödus rahulikus kulgemises ning teel püsida üritamises. Sekka ka kauni talvise looduse nautine ning probleemid Raidi
auto kütusepumbaga, mis kuidagi ei tahtnud kütust ühest paagist teise pumbata.
Meeste näod hakkavad vaikselt juba karva kasvama, ekspeditsiooni lõpuks näeme arvatavasti välja nagu seitse Liibanoni rattapöialpoissi. Rääkimata
sellest, et talvisel Venemaal naljalt ühtegi pesuvõimalust ei leia......
Ilmnema hakkavad ka ekspeditsioonile toetusena saadud Columbia talveriietuse plussid (aitäh, Rademar!), mis mõnelgi meist olemise palju soojemaks
muudavad.
Hommikul -25 kraadi käes õues teed juues ei märkagi, et külm oleks.
Küsiti kommentaarides, et miks autodel lumekette all pole.
Põhjus selles, et meie eesmärk on sõita lume peal, kett aga freesib ratta läbi lume ning autod oleksid hangedes põhja peal kinni.
Pigem oleks vaja veel laiemaid rehve või linte, et paremini kõval lumel püsida.
Patrol on samuti korras ja liigub uljalt edasi, suuremaid tüsistusi pole ei masinal ega sõitjatel.
Täpsustuseks lakkamatutele küsimustele ja arusaamatustele siis niipalju, et:
- Patrol alustas möödasõitu rekkast
- Ootamatult ilmus vasakul lumepilvest "pimedast nurgast" kõrvale kohalik Märtin
- Vältimaks vasakult kõrvale ilmunud auto rammimist ning hooga rekkale tagant sisse sõitmist jäi üle vaid paremale pöörata, mujal enam liikumisruumi ei
olnud
- Möödasõidu hoogu ei saanud lihtsalt maha pidurdada, tee oli jääs, tagant autod tulemas ning paremalt rekkast möödumine oli samuti ohtlik
- Ainsaks lahenduseks jäi hooga hange põrutada, lootuses, et pehme lumi kiiruse maha võtab
- Võttiski, aga seda alles pärast pikka liugu (Vastlapäeval olnuks see konkurentsitult Siberi pikim liug) ning pärast graatsilist kukerpalli (kes
käinud Lauri Viikna Tivolituuri "okserattal", see teab, mis tunne oli)
- Lõpuks jäi Patrol puhkeasendisse külje peale, kust see siis esmalt püsti ja seejärel tagasi teele lohistati
Lihtne mõista ju?
Kolmandal ööl nägime veel korralikku ummikut, kui kümned rekkad ei saanud jäisest mäest üles, osad olid põiki teel.
Umbes sama pilt, mis avaneb esimeste külmadega sõiduautodega Laagna kanalis - ainsa erinevusega, et siin põhjustas ummiku käre pakane ja rasked
teeolud, Eestis aga süüdi vaid läänestunud eestlaste "õpitud abitus".
Seekord me siiski rekkasid mäest üles vedama ei hakanud, aga tundras saame 4x4 abi pakkuda tõenäoliselt paljudele.
Marko "Kirjanik" Kaldur
auto kütusepumbaga, mis kuidagi ei tahtnud kütust ühest paagist teise pumbata.
Meeste näod hakkavad vaikselt juba karva kasvama, ekspeditsiooni lõpuks näeme arvatavasti välja nagu seitse Liibanoni rattapöialpoissi. Rääkimata
sellest, et talvisel Venemaal naljalt ühtegi pesuvõimalust ei leia......
Ilmnema hakkavad ka ekspeditsioonile toetusena saadud Columbia talveriietuse plussid (aitäh, Rademar!), mis mõnelgi meist olemise palju soojemaks
muudavad.
Hommikul -25 kraadi käes õues teed juues ei märkagi, et külm oleks.
Küsiti kommentaarides, et miks autodel lumekette all pole.
Põhjus selles, et meie eesmärk on sõita lume peal, kett aga freesib ratta läbi lume ning autod oleksid hangedes põhja peal kinni.
Pigem oleks vaja veel laiemaid rehve või linte, et paremini kõval lumel püsida.
Patrol on samuti korras ja liigub uljalt edasi, suuremaid tüsistusi pole ei masinal ega sõitjatel.
Täpsustuseks lakkamatutele küsimustele ja arusaamatustele siis niipalju, et:
- Patrol alustas möödasõitu rekkast
- Ootamatult ilmus vasakul lumepilvest "pimedast nurgast" kõrvale kohalik Märtin
- Vältimaks vasakult kõrvale ilmunud auto rammimist ning hooga rekkale tagant sisse sõitmist jäi üle vaid paremale pöörata, mujal enam liikumisruumi ei
olnud
- Möödasõidu hoogu ei saanud lihtsalt maha pidurdada, tee oli jääs, tagant autod tulemas ning paremalt rekkast möödumine oli samuti ohtlik
- Ainsaks lahenduseks jäi hooga hange põrutada, lootuses, et pehme lumi kiiruse maha võtab
- Võttiski, aga seda alles pärast pikka liugu (Vastlapäeval olnuks see konkurentsitult Siberi pikim liug) ning pärast graatsilist kukerpalli (kes
käinud Lauri Viikna Tivolituuri "okserattal", see teab, mis tunne oli)
- Lõpuks jäi Patrol puhkeasendisse külje peale, kust see siis esmalt püsti ja seejärel tagasi teele lohistati
Lihtne mõista ju?
Kolmandal ööl nägime veel korralikku ummikut, kui kümned rekkad ei saanud jäisest mäest üles, osad olid põiki teel.
Umbes sama pilt, mis avaneb esimeste külmadega sõiduautodega Laagna kanalis - ainsa erinevusega, et siin põhjustas ummiku käre pakane ja rasked
teeolud, Eestis aga süüdi vaid läänestunud eestlaste "õpitud abitus".
Seekord me siiski rekkasid mäest üles vedama ei hakanud, aga tundras saame 4x4 abi pakkuda tõenäoliselt paljudele.
Marko "Kirjanik" Kaldur
Video Patroli autokaamerast
Nii ta läks. Möödasõitu alustades ilmus tagant lumepilvest järsku kohalik ralliäss. Valida oli tollele sissesõit, rekkale tagant sisse põrutamine või teeäärne hang.
Valisime hange.
Kõik oli hästi kuni pidavus kadus ja Patrol üle katuse rullus.
Edadine on juba ajalugu, aga auto liigub juba edasi põhja poole, nagu ka sõitjad selles.
25.1.13
Teine päev
Hommikusöök külmus laual enne hammasteni jõudmist ning startisime pimedas.
Päev jätkus mööda libedaid ja lumiseid teid kulgedes, kuni eelviimasena sõitnud Patrol otsustas taignarulli imiteerides teelt välja lennata.
Vältimaks otsasõitu rekkale keeras Margo auto kraavi poole ning pärast efektset üle katuse rullumist jäi Patrol lõpuks sadakond meetrit eemal külili
hangedesse pidama.
Auto tagasi teele saamine oli paras ettevõtmine, mille tarbeks tuli terve maantee sulgeda.
Inimkaotusi suuremaid polnud, ainult Kirjanik sai autos ringi lennanud veekanistriga kaks korda mööda kuppu.
Ning tagumises autos istunud Väints kahetses, et kaamerat õigel hetkel välja ei võtnud.
Patrolil purunes snorkel, kojamees võttis sürrealistliku kuju ning autokülg on mõlkis. Ja rool polnud enam kõige sirgemas asendis.
Ülejäänu võttis Väints juba linti...
Piltide suuremalt nägemiseks kliki ikoonil!
Marko "Kirjanik" Kaldur
24.1.13
Esimene päev
Jõudsime üle Eesti-Vene piiri.
Nüüd ootab ees pikk teekond umbkaudsel marsruudil:
Tallinn-Jõhvi-Narva-Ivangorod-Perm-Jekaterinburg-Salehard-Igarka-Dudinka-Norilsk-Vorkuta-Ivangorod-Narva-Jõhvi-Tallinn.
Temperatuurierinevused meie ekspeditsiooni olulisemates teekonnapunktides:
Narva/Ivangorod: -5
Jekaterinburg: -20
Salehard: -36
Vorkuta: -40
Norilsk: -30
Meie asukoht kaardil:
www.g4s.ee/4x4reisid
Järgmised uudised juba emakese Venemaa rüpest...
Õhtul näete meid ka Aktuaalses Kaameras.
Marko "Kirjanik" Kaldur
Nüüd ootab ees pikk teekond umbkaudsel marsruudil:
Tallinn-Jõhvi-Narva-Ivangorod-Perm-Jekaterinburg-Salehard-Igarka-Dudinka-Norilsk-Vorkuta-Ivangorod-Narva-Jõhvi-Tallinn.
Temperatuurierinevused meie ekspeditsiooni olulisemates teekonnapunktides:
Narva/Ivangorod: -5
Jekaterinburg: -20
Salehard: -36
Vorkuta: -40
Norilsk: -30
Meie asukoht kaardil:
www.g4s.ee/4x4reisid
Järgmised uudised juba emakese Venemaa rüpest...
Õhtul näete meid ka Aktuaalses Kaameras.
Marko "Kirjanik" Kaldur
Polaarekspeditsiooni varustus ja toetajad
Siberi polaarekspeditsiooni POLAARTRIP 2013 varustus ja toetajad.
Blogi aitab pidada ning blogi jaoks vajalikke materjale koostada ja edastada Prestigio tehnika (tahvelarvuti, andmesalvestusseadmed, dual-sim nutitelefon, GPS, autokaamera jms).
Toetaja: ASBIS-Baltik AS, www.asbis.ee
Fotode jäädvustamiseks on Pentaxi ilmastiku- ja külmakindel fotokaamera Optio WG-2 GPS.
Toetaja: Photopoint, www.photopoint.ee
Külmumisest hoiavad ekspeditsioonilisi Columbia Omni-Heat uudse tehnoloogiaga talveriided.
Toetaja: Rademar, www.rademar.ee
Varbad püsivad soojana merrinovillast Icebreaker sokkides.
Toetaja: Icebreaker, www.icebreaker.ee
Testimiseks on kaasas ka Sony Xperia sarja vee- ja tolmukindel nutitelefon.
Toetaja: Sony, www.sonymobile.com
Ekspeditsiooni asukohta aitab määrata ning kodustele näidata G4S jälgimissüsteem.
Toetaja: G4S, www.g4s.ee/4x4reisid
Kütust edasiveeremiseks võimaldab Port1.
Toetaja: Port1, www.port1.ee
Kuidas ning miks ekspeditsioonimasinad ümber ehitatud on, pajatavad järgnevas videos Rait (Metsik) ja Väino (Väints):
Blogi aitab pidada ning blogi jaoks vajalikke materjale koostada ja edastada Prestigio tehnika (tahvelarvuti, andmesalvestusseadmed, dual-sim nutitelefon, GPS, autokaamera jms).
Toetaja: ASBIS-Baltik AS, www.asbis.ee
Fotode jäädvustamiseks on Pentaxi ilmastiku- ja külmakindel fotokaamera Optio WG-2 GPS.
Toetaja: Photopoint, www.photopoint.ee
Külmumisest hoiavad ekspeditsioonilisi Columbia Omni-Heat uudse tehnoloogiaga talveriided.
Toetaja: Rademar, www.rademar.ee
Varbad püsivad soojana merrinovillast Icebreaker sokkides.
Toetaja: Icebreaker, www.icebreaker.ee
Testimiseks on kaasas ka Sony Xperia sarja vee- ja tolmukindel nutitelefon.
Toetaja: Sony, www.sonymobile.com
Ekspeditsiooni asukohta aitab määrata ning kodustele näidata G4S jälgimissüsteem.
Toetaja: G4S, www.g4s.ee/4x4reisid
Kütust edasiveeremiseks võimaldab Port1.
Toetaja: Port1, www.port1.ee
Kuidas ning miks ekspeditsioonimasinad ümber ehitatud on, pajatavad järgnevas videos Rait (Metsik) ja Väino (Väints):
15.12.12
Eelinfo
2013. aasta 24. jaanuaril stardivad Eestist 12 inimest neljal eriettevalmistusega maasturil kuuajalisele polaarekspeditsioonile Venemaale Põhja-Siberisse.
Ekspeditsiooni sihtpunktideks on polaarjoone taga Taimõri poolsaarel asuv tööstus- ja kaevanduslinn Norilsk, Jamali poolsaar Põhja-Jäämeres ning Vorkuta kaevanduslinn.
Esimeste eestlastena on ekspeditsioonil osalejatel plaan läbida see teekond autodega, ilma vahepeal vee- või õhutransporti kasutamata.
Nõukogude ajal küüditati neisse piirkondadesse sadu tuhandeid inimesi, teiste seas ka tuhandeid eestlasi. Tänapäeval on tegu karmi kliimaga piirkondadega, kuhu on keeruline pääseda ning kus veelgi raskem elada.
Kuni 15000 kilomeetrit pikal sõidul ootavad ekspeditsioonilisi ees ülirasked ilmastikuolud, ligi kuuekümnekraadine pakane, rindapistmine jääkarude ning kohaliku bürokraatiaga, lõputud lumeväljad, sadade kilomeetrite pikkused jääteed ning tehnikale ja inimestele keerulised tingimused igal läbitud kilomeetril.
Norilsk on linn, kuhu kevadest sügiseni pääseb ainult laeva või lennukiga. Vaid üksikutel talvedel rajatakse üürikeseks perioodiks läbi polaartundra ja üle jõgede jääteed, mida mööda ekspeditsioon loodab Norilskini läbi murda.
Vorkutasse ning Jamali poolsaarele pääseb valdavalt piki maismaateid (millest küll arvestatav osa on ainult talvisel ajal eksisteerivad taliteed ehk zimnikud).
Lisaks tööstuslinnadele ja kaevandustele heidetakse pilk ka kunagistele koonduslaagritele, mälestatakse eestlaste rasket saatust Põhja-Siberis sunnitöölistena, plaanitakse veereda Põhja-Jäämere kallastele, loodetakse jälgida ohutult distantsilt jääkarusid, imetletakse karmi talveloodust, läbitakse tuhandeid kilomeetreid taliteid ning kohtutakse kohalike elanike ja põlisrahvustega.
Ekspeditsiooni sihtpunktideks on polaarjoone taga Taimõri poolsaarel asuv tööstus- ja kaevanduslinn Norilsk, Jamali poolsaar Põhja-Jäämeres ning Vorkuta kaevanduslinn.
Esimeste eestlastena on ekspeditsioonil osalejatel plaan läbida see teekond autodega, ilma vahepeal vee- või õhutransporti kasutamata.
Nõukogude ajal küüditati neisse piirkondadesse sadu tuhandeid inimesi, teiste seas ka tuhandeid eestlasi. Tänapäeval on tegu karmi kliimaga piirkondadega, kuhu on keeruline pääseda ning kus veelgi raskem elada.
Kuni 15000 kilomeetrit pikal sõidul ootavad ekspeditsioonilisi ees ülirasked ilmastikuolud, ligi kuuekümnekraadine pakane, rindapistmine jääkarude ning kohaliku bürokraatiaga, lõputud lumeväljad, sadade kilomeetrite pikkused jääteed ning tehnikale ja inimestele keerulised tingimused igal läbitud kilomeetril.
Norilsk on linn, kuhu kevadest sügiseni pääseb ainult laeva või lennukiga. Vaid üksikutel talvedel rajatakse üürikeseks perioodiks läbi polaartundra ja üle jõgede jääteed, mida mööda ekspeditsioon loodab Norilskini läbi murda.
Vorkutasse ning Jamali poolsaarele pääseb valdavalt piki maismaateid (millest küll arvestatav osa on ainult talvisel ajal eksisteerivad taliteed ehk zimnikud).
Lisaks tööstuslinnadele ja kaevandustele heidetakse pilk ka kunagistele koonduslaagritele, mälestatakse eestlaste rasket saatust Põhja-Siberis sunnitöölistena, plaanitakse veereda Põhja-Jäämere kallastele, loodetakse jälgida ohutult distantsilt jääkarusid, imetletakse karmi talveloodust, läbitakse tuhandeid kilomeetreid taliteid ning kohtutakse kohalike elanike ja põlisrahvustega.
Jooksev ülevaade Siberi polaarekspeditsioonist ilmub ametlikus ekspeditsiooniblogis
www.polaartrip2013.blogspot.com
Täpsem info:
Marko "Kirjanik" Kaldur
marko@markokaldur.com
5223700
Ekspeditsiooni eesmärk: küüditatute memoriaal Norilskis:
www.polaartrip2013.blogspot.com
Täpsem info:
Marko "Kirjanik" Kaldur
marko@markokaldur.com
5223700
14.12.12
13.12.12
Mälestused Norilski vangilaagritest
"Raskesti talutavad kliimaolud (polaaröö, külma 40 kraadi C, lumetuisud) ja alatoitlus, kui mitte öelda nälg, 12-tunnine ülejõukäiv töö, lisaks tuli paljudel töötada tervistkahjustavatel töödel ilma igasuguste kaitsevahenditeta. Kõik see kokku viis enamikku vangidest lootusetusse seisundisse. Oli üldteada, et Norilskist tagasiteed ei ole."
"Lähedal asuvas laagripunktis olnud pealtnägija kirjeldab seda õudset vaatepilti, ka seda kuidas hiljem veoautode kolonn viis kokkukorjatud laibad minema."
"Selle vanglahoone ebainimlikkuse krooniks oli aga asjaolu, et terves vanglahoones puudus küttesüsteem. Ja seda Norilski polaarkliimas, kus 3/4 aastast valitses talv ja külmakraadid ulatusid 50-60 pügalani."
"Kuid see, mida nägime hoone sees, tegi kõhedaks ka kõige staazikamad ja kõikenäinud endised vangid. Kahekorruselise vangla allkorrusel asusid üksikkambrid, kus olid raudlattidest kokku keevitatud narid ja “madratsiks” oli raudplaat."
"Linnamuuseumi töötajad ja endised vangid teadsid rääkida, et aastatel 1938-1945 olevat vangide laibad heidetud ühte mahajäetud kaevanduse shahti, mille sissekäik olevat hiljem kinni müüritud."
"Esimesed 1500 vangi toodi Norilskisse 1935. aasta suvel ja pandi elama riidest telkidesse. Juba esimesel talvel suri enam kui pool neist külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustasid haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases või hukkusid lumetormides."
"Need, kes vangilaagri vaevadele vastu ei suutnud panna, viidi öösel reele virna laotuna laagriväravast välja ja heideti mõnda mahajäetud kaevandussahti või kallutati varem valmis kaevatud ühishauda. Ühte hauda pandi 25-30 laipa. Kui haud ühe päevaga täis ei saanud, hoiti see seni lahti, kuni arv täis. Hauad, mille vangid ise olid kaevanud, täideti pealt kaevandustest toodud aherainega või tehaste shlakiga. Laipadele ei jäetud selga isegi laagripesu, vaid jala külge seoti lipik numbriga."
"Norilskist eemal on mägitundrast leitud kohti, mis lubavad oletada, et seal asusid surmalaagrid. Üks selline paik on nn Norilsk-2. See on koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud vangid. Nad on väitnud, et just seal hukati kõik surmamõistetud vangid. Julgemad on laskunud seal asunud kaevanduse šahtidesse ja nende sõnul olla avanenud neile kohutav vaatepilt. Shahtide käigud olevat täidetud luukerede ja inimjäänustega, kusjuures kõigil neil olnud mahalaskmise tunnused."
"Kuid juba esimesest Norilskis viibimise hetkest andis end tunda õhu väga suur saastatus. Kümnete linna ümbruses paiknevate tehaste ja vabrikute korstnad paiskavad ööd kui päevad atmosfääri lugematuid tonne kahjulikke aineid. Nende mustade ja kollaste suitsupilvede ving tungib linna tänavatele ja isegi hoonetesse ning paneb silmad ja kurgu kipitama. Olenevalt tuule suunast on üsna tavaline kohata tänavail taskurätte suu ja nina ees hoidvaid inimesi. Nagu kohalikud elanikud kinnitasid, olevat viimased kontrollmõõtmised näidanud, et vääveldioksüüdi sisaldus õhus ületab lubatud taseme 5,8 korda, fenoolide sisaldus õhus olevat lubatust 1,3 ja kloorisisaldus 3 korda suurem."
"Vangid pandi elama riidest telkidesse. Rohkem kui pooled neist surid juba esimesel talvel külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustas haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmapügalani ulatuvas pakases, või hukkusid lumetormides. Selliseid, kuni 7-8 palli tugevuse tuulega lumetorme koos 20-30-kraadise pakasega kutsuti "mustaks rajuks" ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootusi eluga pääsemiseks."
"Tol ajal laagrites olnud vangide mälestustes on mainitud ka esimeste laste ilmumist Norilski asula tänavatele. See olnud sedavõrd ebaharilik sündmus, et lapsi kohates jäänud meesvangid tänava äärde seisma ja võtnud mütsid peast. Naisvangide põskedel aga veerenud pisarad."
"Sajad tuhanded sunnitöölised töötasid seal surmaga silmitsi olles pikki aastaid ilma ühegi puhkepäevata 40-50 kraadises paukuvas pakases ja lumetormide rajus. Olles poolnäljas ja kehvas vangirüüs, pidid nad kuni nõrkemiseni rasket tööd tegema. Arstiabi puudumise tõttu põeti raskeid haigusi nagu kopsutuberkuloos ning mitmesuguseid sise- ja nakkushaigused sageli püstijalu. Igapäevaseks nähtuseks olid vitamiinivaeset toidust põhjustatud kanapimedus ja skorbuut. Paljud hukkusid või jäid invaliidideks tööõnnetuste läbi. Rääkimata neist, kes "platnoide" poolt laagris või töötsoonis paljaks rööviti ja läbipekstuna maha jäeti, kus nad polaarpakases ära külmusid. Kümned tuhanded vangid hukati NKVD mõrtsukate poolt."
"Üheks selliseks paigaks on nn. "Norilsk-2". See on koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud vangid, kes on väitnud, et just seal toimus kõigi surmamõistetud vangide hukkamine. Organiseeritud otsimisretki selle oletatava surmalaagi asupaika toimunud ei ole, kuna selles piirkonnas esineb mürgiseid gaase, mis ebasoodsa tuule puhul on eluohtlikud."
"Säilinud oli ka väike matmispaik, kuhu olid maetud põhiliselt lapsed. Kaevandusshahtid olevat olnud nii madalad, et seal sai töötada ainult lamades."
"Pärast seda, kui kaevandus oli Moskva poolt tunnistatud mittetasuvaks, oli lakanud sinna ka toiduainete viimine. Nälja tõttu oli koos vangidega hukkunud ka osa vangivalvureid. Ellu jäänud vangid olevat aga laaditud ühele praamile ja uputatud Põhja-Jäämerre."
"Peagi hakkas aga meeste jõud raugema, kuna toit oli äärmiselt kehv ja vitamiinivaene. Paljud haigestusid skorbuuti ja düsenteeriasse. Neil langesid välja hambad. Varsti tulid esimesed surmajuhtumid. Esimestena läksid toonela teedele suured ja tugevad mehed, kelle organism oli harjunud saama küllaldaselt toitu."
"Töötingimused olnud kohutavalt rasked. Eesti ohvitsere oli pandud ehitama üht Schmiti mäe jalamilt sinna hiljem rajatud Medvezka kaevandusse minevat teed, mida oli tulnud teha käsitsi, kirka ja kangiga graniiti raiudes."
"Hoone kõik välisseinad olid kaetud omavahel kokku keevitatud pöidlajämedustest raudlattidest trellidega, mis välistasid täielikult põgenemise ka juhul, kui kellelgi oleks õnnestunud paksudest kiviseintest läbi uuristada. Kambri seinad olid krohvitud väga kõvast tsemendisegust pritskrohviga, mille väljaulatuvad kidad olid nõelteravad, et vangid ei saaks koputamisega teateid edasi anda."
"Ta oli pealt näinud, kuidas tulevase autobaasi territooriumi planeerinud buldooseri ees olid rullunud sinna maetud laste ja täiskasvanute külmunud laibad ja kastide jäänused, mis kõik koos pinnasega ekskavaatoriga kallurautodele tõsteti ja teise kohta maapinna täiteks viidi."
(Allikad: Vello Herne, Vaino Kallas, Pärnu Postimees)
Subscribe to:
Posts (Atom)